TÄISMAHUS: "Kes tahab näha, kuidas loll looduskaitse all elab, vaadaku meid!"

 (45)

TÄISMAHUS: "Kes tahab näha, kuidas loll looduskaitse all elab, vaadaku meid!"
Eda Kurvits ütleb, et maale kolides oli ideid ja tahtmist palju, ajaga on jõud raugenud, kuid lootus helgemale homsele jäänud.Bianca Mikovitš

Eda ja Valter Kurvits on sitked ja saledad, sest liiguvad palju jalgsi. Ka tuleb ette kuid, mil toidule on kulutada vaid 50 eurot. Neil on 45 hektarit imekaunist kuppelmaastikku ja põlistalu, kuid siiski kitsas käes.

Konnu-Endriku talu asub Sangaste vallas looduskaunil künklikul maastikul. Ümberringi aina hunnitud vaated, suvel linnulaul ja talvel vaikus.

Tartu maratoni ajal teeb pererahvas vahel seal lõket, kust Kekkose rada nende maalt läbi lõikab, ja elab sõitjatele kaasa. Ühed rootslased naernud korra, et istute siin nagu indiaanlased oma tule ümber!

“Kes tahab näha, kuidas loll looduskaitse all elab, vaadaku meid,” ütleb Konnu-Endriku peremees Valter.

Ta püüab koos abikaasa Edaga ajakirjanikule selgeks teha, kuidas nad täpselt tema väikese palgaga ära elavad. Aga see läheb visalt.

Vaene ravib ennast ise
“Palka saad siis 300 eurot kuus?”

“Nüüd sain isegi natuke üle 300. Miinimumi saan alati kätte!”

Valter töötab kodu lähedal laudas. Hommikul kell kuus läheb, päeval käib korraks kodus lõunal ja siis tagasi. Koju saab pärast kümmet. 

Palk oleneb sellest, kuidas piima eest raha saadakse − keskmiselt 350 eurot kuus. Vahel natuke rohkem, vahel ka vähem.

Eda on püüdnud kodu lähedal tööd leida, viimati oli Sangaste lossis miinimumpalgaga koristaja. Uut tööd pole saanud, on kodune, talitab kitsekarja, koeri-kasse ja mõnda küülikut.

Seotud lood:

“Ei noh! Me saame ise ka aru, et see on halenaljakas! Inimestel on üle neljakümne hektari maad käes ja nad on vaesed!”

Eda ohkab ja aitab eelarvest läbi murda. Niisiis: 115 pangale (sai veel krooniajal sauna ehituseks laen võetud), 15 elekter, 15 Viasat, telefonid 12, vana Fordi kaubik saab diislit ja hädavajalikke juppe kuus 50 euro eest, kokku 207. Kui on vaja koertele või kitsele rohtu, siis see ka juurde.

“Aga endale? Kas tervis on korras?”

“Mul ei ole haigekassakaarti ju! Arst ei saagi midagi välja kirjutada. Kui miskit on, siis ravin hobusesalvi ja maarohtudega!”

Oma valutavaid liigeseid praavitab Eda ürdileotisega. Käed aga valutavad juba nii hullusti, et järgmisel aastal vist jääb aiamaa tegemine ära.

Valteril on õnneks suhe haigekassaga olemas. Juba sellepärast peab ametlikult tööl käima. “Paljud kohad on sellised, kus ei taheta lepingut teha, aga kuidas ma saan nii − pensioni peale peab ka mõtlema,” seletab mees.

Eda võiks end töötuna kirja panna, aga milleks? Kui peab Antslasse või Valka kohale minema, siis võtab see bussidega terve päeva, lisaks rahakulu. Veel hullem, kui saadetakse mõnele kursusele, millest tolku pole, sest siis jäävad kodused tööd ka tegemata.

Maal mõtled midagi välja

“Linnas oleks veel hullem,” arvab Valter. “Siin on ikka nii, et aitad ise kedagi ja aidatakse sind. Linnas oleks mina juba täitsa põhjas, aga maal istud maha ja ikka midagi välja mõtled.”

Kohalikust kanalast saab näiteks osta praakmune, need on pragude või kõvemate koksudega. Ühe euro eest saab neid tervelt 30. Külmkapis säilivad hästi ja kõlbavad samamoodi nagu terved ja kolm korda kallimad munad.

Keeni pood aga müüb lahtiseid kaerahelbeid 90 senti kilo. Kõik Konnu-Endriku kassid-koerad on õpetatud kaerakörti sööma.

Ja mis seal salata − on olnud päevi, kus majas polegi midagi, mida süüa. Kitsede moodi heinte peal ei ela inimene ega koer. Koertel võib nüüdki ribid läbi naha ükshaaval üle lugeda.

“Praegu on nad jah lahjad, aga parematel aegadel on küljed ilusti ümarad,” kinnitab Valter. Selgi päeval toob ta poest suure kotitäie kaerahelbeid.

Eda ütleb poolsosinal: “Vahel ostame kommi ka … paarsada grammi kuus. Endale…”

“Vallast toimetulekutoetust olete küsinud?”

“Mul on ikkagi taluperenaise uhkus. Me peaksime ju hakkama saama, aga ei ole saanud. Nüüd veel kerjama minna…”

Kehva järje paneb Eda nukralt oskamatuse arvele. Ei oska majandada, ei oska kombineerida, ei oska ettevõtja olla, ei ole osanud üleüldse oma eluga toime tulla.

“Et püüad küll, aga ikkagi?”

“Oleme teinud kõik, et auväärselt ära elada! Igal pool muudkui käi ja räägi ja tõesta ennast,” sõnab Eda. “Me saame vähesega ka hakkama, aga see suhtumine on valus, kui ei usaldata, kui kahtlustatakse ei tea milles! Kui ametnikud käituvad nagu mõisasaksad vallavaestega! Lõpuks tunned, et ei jõua enam.”

Eda Kurvits Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Riigile rikkus, talule vaesus

Madal talvine päike muutub roosaks. Mustunud palkidega köök vajub tasapisi pimedusse. Välja jäänud valge koer upitab koonu ja piilub aknast sisse.

Köögis on vana ja peetud mööbli hulgas üks uus ese: Bakkerist tellitud seinakell. Kui pilk sellel pidama jääb, tajub Eda etteheidet. 

“Maksis seitse eurot,” heitub ta. “Raadiost kogu aeg süüdistatakse, et miks te tellite neid kataloogikaupu! Vahest tahaks ju inimene ka olla! Ei saa kogu aeg nii, et ainult söök ja maksud!”

Peale selle Bakkeri kella tahaks iga ese köögis vanaduspuhkusele saatmist, maja ise aga suuremat rahasüsti. On juhtunud, et kõvemate külmadega on hommikuks veeämbris jää.

Kui maja välja jätta, on Kurvitsate kodu imekaunis. Kohe eluhoone kõrvalt tõuseb maapind 30 meetrit ja mäelt näeb selge ilmaga Valka välja. 

Osa maast kuulub Otepää looduspargi koosseisu, osa Natura 2000 võrgustikku, ning lõpuks polegi ühtegi ruutmeetrit, mis ei kuuluks mõne piirangu alla.

Pererahvas ei ole päris kindel, kas nad seal kündagi tohivad, siiani on poollooduslikku rohumaad ainult niidetud. Otse maja taga aga kasvavad käpalised ja seal ei või isegi labidat maasse lüüa.
Kõik see riiklikult kaitstud loodusrikkus on Kurvitsate vaesus.

“Nagu öeldud, mina olengi see loll looduskaitse all,” sõnab Valter. Õnneks tohib metsast vähemalt küttepuid teha. Niidetavast maast osa on nad rendile andnud ja toetused saab selle eest rendilevõtja. Tõsi, ta tasub maamaksu, kuid see on kõigi piirangute tõttu nagunii üsna väike.
“Miks te siis nii kahjuliku lepingu tegite?”

“Maamaks oli sel ajal suurem, ei teadnud ka täpselt neid asju… Maal ju ikka katsud kuidagi kokku leppida.”

Kaitse alla kuuluvate alade eest saab aastas riigilt hüvitist mitmes osas kokku 1500 euro jagu. See raha kaob nagu mutiauku – ja vaja oleks veel nii paljut!

Valter ja näitejuhi haridusega Eda abiellusid 14 aasta eest. Valter oli vangist tulnud ja alles kohanes tavaeluga. Mitmed otsused teeks ta nüüd teisiti.

Küll kohale jooksevad!

Vangi mõisteti Valter mõrva eest, ja sellega pole mees siiani leppinud. Ta on kirjutanud ka raamatu “Raskendavatel asjaoludel”, kus räägib, mis juhtus, kui ta end meeleheitlikult rünnaku eest kaitses ja kuidas kohtupidamise ajal olulised materjalid kadusid ning hiljem välja ilmusid.

“Kui räägitakse teisest Eestist, siis mina olen nagu neljanda või viienda kategooria inimene,” sõnab Valter. “Pingutad küll elu eest, aga ikka on keegi, kes ütleb: aga näe, mis ta kakskümmend aastat tagasi tegi! Seda risti kannan ma surmani kaasas, pinguta kuidas tahad.”

Ometi ei ole nad alla andnud. Ajalugu ju näitab, et kui läheb tõeliselt raskeks, siis pole lõpuks mujale minna kui maale!

“Kui siin lähiajal kärinaks läheb, küll siis hakkavad maale tulema,” ennustab Valter. “Inimesed võiks hakata juba praegu vaatama, kuhu minna. Parem, kui on maal tutvused õigel ajal sees. Meil saab ju kõike kasvatada ja veel täiesti puhtas looduses! Kui keegi tahab maale minna ja aiamaad teha, tulgu meie juurde!”

Eda ja Valter võtaks hea meelega vastu nutikad pead ja töökad abikäed: nemad on meelsasti nõus andma oma maid kasutada, kui kellelgi oleks idee, mida seal teha. Tuldagu kas või suveks maad harima!

Seda, et neist endist ettevõtjaid ei saa, on Kurvitsad mõistnud. “Oleme ennast ära kulutanud,” ütleb Eda. “Meis ei ole enam seda jõudu sees, et uue asjaga peale hakata. Meid võib ju hukka mõista, aga nii see on.”

500ga tuleks juba toime

Valter on mõelnud, et kui õnnestuks saada palka kätte 500 eurot kuus, siis tuleks nemad Edaga täitsa hästi toime. Veel parem, kui keegi oskaks öelda, kuidas kaitsealusel maal nii majandada, et suisa virelema ei peaks.

Mõtteid neil on: tahaks ehitada ökolauda (puuriit, kus on savi vahel), sauna valmis saada, kangasteljed üles panna, aga igapäevase elu kõrvalt ei jõua. Pole selliseid sugulasi ka, kes tuleks ja käed külge paneks. 

“Ehk tahaks mõni paljulapseline pere suvituskohta?” pakub Eda. “Ruumi meil ju siin on, ka võiksid nad ise peenraid teha.”

Tallu perenaiseks tulekut pole ta raskustest hoolimata kahetsenud. Elu lagunevas maamajas on ikkagi parem kui elu linnakorteris.

Kaunis loodus annab jõudu mõelda paremaid mõtteid ning uskuda, et elu võib helgemaks pöörata. Eda ütleb, et vähemalt hinge eest peab inimene hoolt kandma, muidu ei jõuaks üldse!

“Abikaasa tuleb nii hilja, et õhtuid meil nagu polegi. Aga hommikuti panen värvilises laternas küünla põlema ja teen kohvi. Istume Valteriga, seljad vastu ahju, räägime kirjandusest, elust ja inimestest. Hoiame kokku, ja nii oleme ikka siiani hakkama saanud,” räägib Eda.

“Viimne linn” pliidi kõrval

Valteril on ajuti suitsu sisse ajava pliidi kõrval oma nurk, kus kõrge kuhi pooleli lugemisega raamatuid. Kui on natuke aega, siis loeb neid. 

Hiljuti andis üks inimene portsu vanu teoseid ära, Valter sai õigel ajal jaole ja nüüd loeb mõnuga Karl Ristikivi “Viimset linna”.

“Sa võta ise ka lehest pooleks aastaks loominguline komandeering ja tule maale,” soovitab Valter. “Hakkad kirjutama nagu kunagi Olev Anton, pildikesi sellest, kuidas maal elatakse! Küll siin juba teemasid leiab!”

Valter Kurvits Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare