Tallinn reostab merd suitsukonidega
Kõige muu merre sattuva prügi hulgas, millest lõviosa moodustab plastik, on olulisel kohal sadeveetrassi iga päev visatud kümned tuhanded suitsukonid, mis lõppeks ikkagi merre jõuavad ja seal pika aja vältel ei idane ega mädane.
SEI Tallinn programmidirektor Harri Moora on seda meelt, et omavalitsuste kaasamine seadusandlikult ja n-ö kohustuslikus korras mereprügi vastasesse võitlusse on möödapääsmatu, sest tema hinnangul vaevalt ükski linn või vald omal algatusel üldse tuleks selle peale, et mere prügistamine ja selle ärahoidmine kuulub ka omavalitsuse jäätmemajanduse hulka nagu olmeprügi äraveo ja jäätmete sortimise korraldamine.
„Üks projekti eesmärk on töötada välja omavalitsustele sobiv merepügi allikate kaardistamise, seire ning mereprügi vältimise ja vähendamise tegevuskavade koostamise metoodiline juhend,” kirjeldas Moora.
„Seires on teinekord olulised pisiasjadena näivad nüansid. Näiteks on hea teada, milline on elanikkonna suitsetamisharjumus, sest kõikjale topitavad suituskonid – filtrid – moodustavad päris suure osa prügist, ka meres. Ja ka need liigituvad plasti alla. Näiteks väga tüüpiline on suitsukonide viskamine läbi kanalisatsioonikaevu aukude. Nii jõuavad need paratamatult sadeveesüsteemi kaudu merre.”
Moora hinnangul jõuab sedasi iga päev merre kümneid tuhandeid suitsukonisid. Oma panuse annavad ka Pirita jõe kallastel käivad suitsumeestest kalastajad. Ta teab öelda, et enamasti lendab suitsukoni ikka kaarega vette, vahel takkajärgi ka külmarohupudel jne.
Konkreetne uuring viidi 20117. aasta kevadel ja sügisel läbi Pirita rannas, kus selgus, et rannalähedasest merest võib leida tüüpilist sodi-podi, mis ongi samast piirkonnast pärinev, kusjuures üle 70% sellest prügist on plastik, sellest omakorda valdav osa kilekotid. Mõningal määral tuvastati nn rannaprügi hulgas ka tööstusettevõtetest pärinevat sodi.
Moora sõnul on prügi merre jõudmisel suur osatähtsus jõgedel. Tallinnas uuriti Pirita jõge ja Mustjõe ojas. Viimane on muutunud sisuliselt sadeveekollektoriks, kus vee seisukord on pehmelt öeldes kehvapoolne. Prügi püüdmiseks kasutati võrgusüsteemi ja valdavalt oli kinnipüütud prügi taas moel või teisel plastiku hulka liigitatav.
Pirita jõe seiramiseks kasutati läinud ja sellel aastal ujuvpoome, mille abil voolus liikuvad esemed kinni püüti. Selline süsteem sobib ujuva prügi kättesaamiseks ja on ka kõige tõhusam tuvastamaks, mida siis jõevees tegelikult ikkagi leidub. Palja silmaga vaadeldes voolab jõgi puhtana. Poomidega kinnipüütud prügist 96% oli plastik, sekka leiti ka klaaspudeleid ja mõned metallpakendid.
„Tallinnas on peamised mereprügi allikad avalikud supelrannad ja üldse kogu elutegevus rannapiirkonnas. Elanikkonna ja turistide surve rannapiirkonnale on suur ja kõige selle käigus satub merre ka prügi,” iseloomustab Harri Moora pealinna olukorda.