Mõistatuslike ümarnõude lugu hakkas hargnema mullu kevadel, kui NATO miinijahtijate operatsiooni Open Spirit 2015 ajal leidis Saksa miinilaev Tallinna lahest Naissaare lähedalt väikese purjelaeva vraki.

Halvast nähtavusest hoolimata suudeti eristada väga lagunenud vrakki, ballastikive, tünnipõhja ja puitkastist välja valgunud savinõusid.

Mereväetuukrite abil õnnestus meremuuseumi töötajatel vrakk kaardistada ja sügistormide kartuses laevajäänuste vahel kaitsetult lebavatest nõudest osa välja tuua.

Eesti Meremuuseumi merearheoloog Vello Mäss ütleb, et eriti huvitav leid oli kogum ümaravormilisi nõusid, selliseid pole siitkandist kunagi varem leitud. “Eesti juhtivad arheoloogid pole midagi sellist näinud, samuti nende Lääne-Euroopa kolleegid,” märkis Mäss.

Nõud on ümarad, meloni või väikese kõrvitsa suurused ja väikeste väljapoole suunatud lehtrikujuliste avadega. Valmistamisaeg jääb XVI sajandi lõppu, mil nendega arvatavasti Põhja-Saksamaalt Tallinna poole teel olnud laev põhja läks.

Mässi sõnul on tegu väikese, 16–18 meetri pikkuse Hollandi päritolu Läänemere purjekaga – need olid tollal meie vetes üsna tavalised.

Juba see on tema sõnul hämmastav, et mitte väga sügavast kohast üle käinud ning vrakki loksutanud ja kulutanud tormid olid esemeid säästnud. Leitud nõude hulgas on salvitopse, prits, meditsiinilise klaasanuma katkeid – esemeid, mis tavaliselt kuulusid apteekide varustuse hulka. Nii võib oletada, et erilised ümarad nõud olid samuti apteegile mõeldud.

“Kui nii, siis jäigi toonane Tallinna Raeapteegi apteegivalitseja Burchart neid ootama ja ootab siiani,” muigas Mäss.

Ravi- või ründevahend?

Leiuga tutvunud arheoloog Erki Russow, kes on kesk- ja uusaegse keraamikaga kokku puutunud rohkem kui kakskümmend aastat, möönis, et pole tõepoolest sarnaseid esemeid näinud ei erialakirjanduses ega ka Läänemere maade arheoloogiakollektsioonides Soomes, Lätis, Leedus, Rootsis, Taanis, Poolas ega Saksamaal. Nõud on erilised eelkõige oma vormi poolest, samuti on erakordne nende hea säilivus.

“Muidugi ei saa välistada võimalust, et ma ei ole suutnud neid tuvastada, sest enamik arheoloogilisest keraamikast on kogudes hoiul kildudena,” lausus Russow. “Lihtsalt külje- või servatüki najal sellist nõu ei rekonstrueeri, seda on kerge segi ajada näiteks varauusaegsete pudelite ja välipudelitega.”

Leiukontekst viitab tema sõnul võimalusele, et ümarad nõud on seotud ravimisega. Päris kindel see pole, sest siiani ei ole õnnestunud leida erialakirjanduses täpseid vasteid sarnastele nõudele ning ka kiire tutvumine varauusaegsete meditsiinikäsikirjadega pole lahendust lähemale toonud.

Vello Mäss pakkus välja, et tegu võis olla nõudega, mis olid määratud aroomteraapiaks. “Kui potti tilgutada aromaatset õli ja seda kuumutada, levib lõhn avauste kaudu kiiresti ruumi laiali,” tõi ta välja.

Russowi sõnul võis see nii olla küll, kuid olemas on ka teine tõlgendus, mida on välja pakkunud teiste maade asjatundjad: tegu võib olla laevadel merel lähivõitluseks kasutatud süütepommidega või granaatidega. “See tõlgendus tugineb paarile kirjalikule allikale, mille järgi minevikus on tehtud keraamilisi granaate ja süütepotte,” selgitas Russow.

Ent ka sellisesse tõlgendusse tuleb suhtuda kriitiliselt – esiteks ei ole käsikirjades kujutatud piltidel sarnased esemed, teiseks on selliste nõude kasutamine granaatide või süütepudelitena ebapraktiline, sest nõudel on liiga palju avausi ja puuduks vajadus nõudele tasase põhja valmistamiseks. “Nende põhjakuju osutab sellele, et pigem on neid kasutatud tasasel pinnal, mitte loopimiseks,” viitas Russow.

Esemete tegumood räägib tema sõnul sellest, et neid valmistanud pottsepp teadis, mida teeb, ning tema jaoks on see olnud masstoode. “Arheoloogidel pole lihtsalt olnud õnne varem samasuguseid esemeid tervena leida,” arvas Russow. “Üksikute kildude põhjal ei ole ilmselt suudetud sarnaseid esemeid tuvastada või ootavad need mõne muuseumi arheoloogiakogus veel publitseerimist.”

Mõistatuslike anumate vanus määrati samast leitud Siegburgi kivikeraamilise kannu abil, neid valmistati Kölni lähedal Siegburgis 1570. aastatest sajandi lõpuni. Eeldusel, et vrakilt leitud kann on olnud pikemalt kasutusel, on mõistlik lisada aastaid, sellest dateering sajandi lõppu. Ükski teine vrakilt leitud ese Russowi sõnul lähemat dateerimist ei võimalda.

Silmapaistev ja haruldane

“Ei ole ka sage, et korraga leitakse tervena suurem kollektsioon esemeid, ning eeskätt ongi see omane allveearheoloogiale,” lausus Russow. Maismaal on vaid valitud kohad, kus esemed rohkemal või vähemal määral tervikuna säilinud.

Russowi sõnul on igapäevane töö arheoloogiliste esemetega toonud teatava rutiini, sest suurem osa keraamikast on tuttav ning kildude põhjal äratuntav.

Enamasti õnnestub kirjandusest leida teavet ka nende asjade kohta, mida pole Eestist varem leitud.

Üks selline näide on XV sajandi keraamilised pasunad, mida on Tallinnast praeguseks teada 1–2 katket. Viimatise keraamilise “avastuse” tegi Russow mullu septembris, kui Toompea 1952. aasta arheoloogiliste kaevamiste leiukogu üle vaadates leidis ühe Prantsuse XVI sajandi keraamilise kausi katke Beauvais’t. Seni on see talle teadaolevalt Eestis esimene omataoline.

“Pisikesi üllatusi tuleb seega üsna tihti ette, kuid seninägematuid nõuvorme, mille puhul tekib küsimus nõu funktsiooni osas, suhteliselt harva,” tõdes ta.

Vello Mässi sõnul teeb siiani veel saladuslik leid au kogu Tallinna ajaloole. Kõik 52 leitud eset on meremuuseumis arvele võetud, osa kollektsiooni aga lebab veel merepõhjas ning selle uurimisega on kavas edaspidi jätkata.