Tee-ehituse käigus avastatud karstilehtrid olid ehitajatele üllatuseks
Tallinna–Tartu maantee laiendusel avastatud kuus karstilehtrit on geobioloog Rein Hansteini väitel
omavahel seotud maa-aluse salajõega.
Karstilehtrid avastati Kuivajõe küla lähedal pärast pinnase koorimist Tallinna–Tartu maantee laienduse tarvis.
Kuus suuremat-väiksemat auku haigutavad reas paarisajameetrisel lõigul piki olemasoleva tee tammi, suuremate põhjas on veesilmad.
Karstiohtliku ala esinemise võimalus oli seal teada, kuid nii suure hulga lehtrite avastamine oli nii projekteerijatele kui ka ehitajatele üllatus.
Pealegi ei tuvastatud lehtreid ei eelprojekti ega ka tehnilise projekti aegsete geoloogiliste puurimistega.
Juttu ohtudest ei usutud
Isegi enne kaevetöid ei olnud neid kuidagi võimalik näha, kuna nad olid aegade jooksul täitunud või täidetud setete ja mullaga.
Kõikide lehtrite olemasolust ei teadnud isegi nende kõrval asuva talu pikaaegne elanik Eha Naarits.
Samas oli Naarits kursis kevadiste üleujutustega ning vee kogunemisega põldudele.
“Kui tutvustati tee-ehituse planeeringut, rääkisin ohtudest, aga kasu ei olnud,” kõneles ta. “Ilmselt ei kujutatud üldse ette, et asi nii tõsine on, ehkki meil on ju siinsamas üks kuiv jõgi olemas.”
Geobioloog Rein Hanstein ja Tuhala looduskeskuse juht Ants Talioja hindavad samuti, et tee-ehitajad on üpris keerulises olukorras.
Mõlemad mehed on karstinähtuste ettearvamatusega palju kokku puutunud Tuhalas ja Nabala karstialal.
Karstilehtritest vaid mõnesaja meetri kaugusele jääb Kuivajõe säng, mis asub Tallinna–Tartu maanteega risti. See on Kuivajõe karstiala kuulsaim objekt, looduskaitse all.
Vesi voolab maantee lähistel maapealses sängis vaid suurvee ajal. Umbes 350 meetrit teetammist lõuna pool kaob muidu tavapärane jõgi maa alla ja
2 km põhja pool (Kose-Uuemõisa juures) tuleb uuesti nähtavale allikatena.
Jõgesid võib olla rohkemgi
Hanstein väidab, et piirkonnas võib peale selle jõelõigu veelgi maa-aluseid jõgesid olla. Ühe leidis ta endalegi üllatuseks tee-ehitusel avastatud karstilehtrite alt.
“Tõenäoliselt on see Kuivajõe maa-aluse osa haru, aga ma imestan, et ta voolab nii sügaval,” ütles Hanstein.
Karstilehtrite alune salajõgi voolab paekihtide vahel viie meetri sügavusel, on keskmiselt neli meetrit lai ja kulgeb ses paigas paralleelselt olemasoleva teetammiga.
Hanstein käis pendli ja GPSiga määramas ka üldteada “kuiva jõe” maa-alust voolusängi, mis tema sõnul jääb kolme-nelja meetri sügavusele, asub paekihtide vahel keskmiselt 50 cm kõrguselt ja on kuni neli meetrit lai, kusjuures vesi ei voola maa all piki maapealset sängi, vaid teeb mõlemale poole suuri käänakuid.
Kuivajõe lehtritest piki teed Kose poole liikudes jõuab varsti veel ühe karstioruni, kust tõenäoliselt võib samuti maa-aluse jõe leida.
Karst on nähtus, kus voolavad pinna- või põhjaveed hakkavad maapõues lahustama kergesti lahustuvaid kivimeid (lubjakivi, dolomiit jms), tekitades nii karstilehtreid ja lõhesid, kurisuid ja koopaid, salajõgesid jne.
“Karstilehter tekib, kui vete lubjakivikihtidesse uuristatud koopa lagi on muutunud liiga nõrgaks ja langeb sisse,” nentis Ants Talioja.
Põldude pind vajunud
Karsti nimetatakse ettearvamatuks, kuna need protsessid ei peatu, vaid arenevad järjest edasi.
Eha Naarits ütles, et õnneks ei ole karstilehtreid tekkinud tema talu põldudele.
“Seda olen küll märganud ja seda kinnitab ka mu poeg, et põldude pind on silmaga nähtavalt vajunud,” nentis ta.
KOMMENTAAR
ANDRES BRAKMANN
Ramboll Eesti ASi teede ja liikluse grupi juht
Tee-ehitusele oleme nüüd koostanud lahenduse, kus karstilehtrite alaosa täidetakse suurte kividega, mida vesi ei saa ära viia. Samas ei takista kivid veevoolu.
Kivide kiht kaetakse geotekstiiliga, mille eesmärk on takistada peenemate pinnaseosakeste liikumist karstilehtri põhja, kus vesi võiks neid lõhesid pidi ära kanda.
Kui lehter jääb tee nõlva alla nii, et sellesse võib hakata läbi tee muldkeha imbuma sademevesi, kaetakse see teeküna põhja tasapinnal savimati või geomembraaniga, mis takistab vee ülalt alla voolamist. Nii takistatakse reostuse sattumist põhjaveekihtidesse. Tõenäosus, et tee kasutamisel tekiks suuremaid lõhkuvaid karstinähtusi tee mulde all, on olematu. Ka praegune maantee on ehitatud sellele karstialale ja sellisena toiminud.
REIN PERENS
Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogia osakonna nõunik
Rein Hansteini võib selles osas küll uskuda, et nende all on tegu Kuivajõe maa-aluse osa haruga. Iseasi kui sügaval seal vesi voolab ja kui lai voolutee on.
Sügavuse, laiuse ja selle, kas teetrassi all on üks voolutee või rohkem karstikanaleid, peaks selgitama geofüüsikaliste uuringutega, võib-olla ka georadariga. Ainult puurimistöödega ei pruugi karstikanalitele pihta saada.
Lehtrite täitmine kirjeldatud meetodil võib lahendada praeguse mure, kuid tasub siiski meenutada, et näiteks Pandivere kõrgustikul on teada ligikaudu paarkümmend kohta, kus maapind on sisse langenud.
Ka Kuivajõele suhteliselt lähedale jäävas Tuhalas (Kolu–Kohila maanteel) on olnud ootamatu teekattelangatus.
