15.04.2010, 00:00
Teed kardavad hirmsat moodi kevadist vett
Maanteeameti peadirektori asetäitja Koit Tsefels vajutab kinganinaga maanteed, see vetrub nagu svamm. “Kui lähiajal midagi ette ei võeta, võib siin mõne aja pärast olla paarimeetrise läbimõõduga auk,” ennustab ta.
FOTO:
Koit Tsefelsi ennustust tuleb tõena võtta. Mees on Eesti maanteede seisuga kursis juba 30 aastat, neist 21 viimast praeguses ametis. Ta ei tea peast küll iga viimast auku Eesti riigimaanteedes, küll aga teab, kes selle augu lappima peab. Eesti riigimaanteid on väikese riigi kohta hiiglaslik kogus – 16 500 kilomeetrit. Kui ka iga kilomeetri kohta on kõigest üks auk, mis kas või üht autojuhti üks kord päevas kiruma paneb, saame kokku 16 500 kirumist. “Tegelikult on Eesti teede seis kogu aeg paremaks läinud,” ütleb kirujatele Koit Tsefels. “Kui ametisse astusin, oli küsimus näiteks selles, kas bussiliiklus Jõhvi–Tartu põhimaanteel jääb hoopis katki, nagu nõudis toonane autoinspektsioon, või paneme välja vaid kiirust piiravad märgid.” Asi oli hull ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Veel 1994. aastal nõudis maanteeamet piirkondadest aruandeid selle kohta, kui palju on Eesti põhimaanteedes auke ja kui palju on juba lapitud. Praegu on lugu selles, et liiklusohtlik auk põhimaanteel peab olema kadunud kahe päeva jooksul, mujal nädala jooksul. Liiklusohtlik auk pole seejuures mingi hinnanguline suurus, vaid määratud ministri määrusega, mis käsitleb tee seisundi nõudeid. “Miks siis teed ei tehta niisugused, et need igavesti kestaksid, Koit Tsefels?” “Põhimõtteliselt võib ka igavesti kestva tee teha, ainult see maksab väga palju.”