Kui ma eestlasena tunnen täna millegi ees hirmu, siis mitte selle ees, et tankid tulevad. Isegi kui me Vene karu torgime – oma ütlemiste, sõimamisega, provokatiivsete otsustega –, isegi siis pole vaja tanke karta.

Ma tunnen hirmu selle pärast, et kui me ei suuda tagada noortele ja ambitsioonikatele inimestele elamisväärset elu ning anda konkurentsivõimelist palka, lähevad nad sinna, kus on parem.

Rahvusvahelistumine on Eesti rahvusriigile oluliselt suurem oht kui Vene tankid.

Miks seda siis räägitakse?

Kui poliitikud räägivad tankidest, siis nad teevad seda mitte hirmu pärast, vaid seepärast, et hirmutamisega rohkem hääli koguda.

Pigem on karta seda, et meie majandus jääb suure ja rikka Vene turu võimalustest ilma, elu läheb meie inimestel viletsamaks, nad peavad Eestist lahkuma.

Osa on juba läinud. Kas nende tagasitulek on üldse reaalne?

Ikka on. Ma olen rääkinud paljude haritud noortega, kes on läinud. Nad ütlevad, et tuleksid kohe tagasi, kui neil oleks siin hea töökoht.

Meie suurim probleem ongi püsiva töö puudumine. Seda ollakse sunnitud otsima väljaspool Eestit. See on traagika perekonnale ja lastele. Viljad tulevad aastate pärast.