Mida saaks Ida-Virumaal lühiajaliselt, juba tänavu tööhõive parandamiseks ära teha?

Te mõtlete korilust, et kahele tuhandele mehele anda kirved kätte ja saata nad kraavipervedelt võsa raiuma, Eesti Energia katelde jaoks? Naised-lapsed seeni ja marju korjama?

Lühiajaliselt see ju võib midagi leevendada. Kuid kaasaegse tootmise ülesehitamine, töökohtade loomine on hoopis teine asi ja pikaajaline protsess.

Kui te mõtlete end korraks Ida-Viru suurettevõtte töötaja rolli, kel töökoht järsku kaob, siis mis variandid tal üldse on?

Osa inimesi ei tee ilmselt midagi ja satub sarnasesse olukorda nagu Eduard Vilde romaanis “Külmale maale”. Seal oli Jaan esialgu tubli töömees, aga sissetulekut tal ei olnud, pere tahtis toita, ning ta hakkas varastama. Ida-Virumaal on ka oht kuritegevuse kasvuks olemas.

Nooremad inimesed lähevad minema. Tekib uusi tondilinnu nagu praegu Oru, Viivikonna ja Sirgala. Aastail 2000–2015 on Kirde-Eesti elanike arv juba 25% vähenenud.

Näite suhteliselt skeptiline, et olukorda lähemal ajal õnnestuks muuta. On asi tõesti nii hull?

Ta on veel hullem. Ida-Virumaa olukord ei parane, kui praegune poliitika jätkub. Me oleme ehitanud paksu läbipääsmatu seina meie ja meie naabri Venemaa vahele.

Kuni see sein on nii paks ja nii kõrge, et sealt läbi ei saa, seni pole mõtet Ida-Virumaale investeerida.

Venemaa enda majandus on ju ka kehvas seisus. Rubla kukub nagu kivi, nafta hinnalangus lööb Venemaad hoopis enam kui meid...

Te olete nagu vabariigi president, kes oma riigi sünnipäeval räägib pool ajast naaberriigist. Kas te kujutate ette, et minu peres on sünnipäev, ma kutsun külalised kokku ja hakkan siis naabrit sõimama?

Mind ausalt öeldes paneb imestama ka Eesti ajakirjandus, kes ei saa aru, et sõja õhutamine võib viia sõjani välja. Ma julgeks öelda, et praegu Venemaa meid sõjaliselt ei ohusta. Me oleme Euroopa Liidus, kuhu astumise avaldusel oli minu kui Eesti valitsusjuhi allkiri. Me oleme ka NATOs.

Praegu on olukord pingeline Musta mere ääres – nn Ukraina küsimus –, kuid mitte ainult. Lisaks on küsimused araabia maades ja Euroopas, küsimused on Hiina majanduses, kütusehindade languses. Probleeme on väga palju.

Aga kui me räägime Eesti ja Venemaa suhetest, siis ma ei näe ühtegi ohtu, et Venemaa tahaks praegu Eestile sõjaliselt kallale tulla. Sel pole tema jaoks mingit mõtet. See tekitaks Venemaale endale probleeme, nad ei ole nii lollid.

Kui aga sõjaline konflikt Ukraina juures hoogustub, võib toimuda n-ö rindejoone laialitõmbamine. Ühele poole asetatakse NATO baasid ja teine pool sihib neid baase.

See on asi, mis võib viia sõjalise konfliktini, rindejoonega Mustast merest Balti mereni. Ma loodan, et seda ei juhtu. Aga ei ole tarvis ka seda propageerida.

Mis on ju Ukraina ja tegelikult ka Moldova probleem? Need riigid ei tahtnudki pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja vabanemist sellega tegelda, et nad iseseisvalt hakkama saaksid. Algas meeletu korruptsioon, otsesõnu varastamine. Kogu võim läks oligarhide kätte. Rahvas elas veel viletsamalt kui Nõukogude Liidu ajal. Loomulikult see tekitas sellise püssirohutünni ohu.

Venemaa suurriigina ei taha, et NATO baasid laieneks Karpaatidest edasi, 500 kilomeetri kaugusele Moskvast. Ukraina on iseseisev riik ja saab muidugi rahvusvahelise õiguse järgi nii teha.

Aga tuletagem meelde, et kui 1962. aastal nn Kuuba kriisi ajal tahtis Hruštšov viia raketid Kuubale, siis president John Kennedy oli valmis Kolmandat maailmasõda alustama. Rahvusvahelise õiguse järgi oli ka Kuubal õigus rakette vastu võtta, kuid ameeriklased ütlesid seepeale, et see pole rahvusvahelise õiguse küsimus, vaid USA julgeoleku küsimus.

Me peame ka praegu sellega arvestama ja aitama kaasa, et Ukraina konflikt laheneks rahumeelselt.

Miks maailmas üldiselt on ka nii, et kaitseminister on tsiviilisik? Ikka selleks, et hoida rahu. Need, kes on õppinud sõjakoolides, on õpetatud sõda pidama ja inimesi tapma. Kui kaitseminister on aga tsiviilisik, siis üldjuhul hoiab ta seda ära. Ning meie peame ka sellega tegelema.

Eestis ongi kaitseminister tsiviilisik, Venemaal samas on sõjaväelane, armeekindral Sergei Šoigu.

Ma ei tea, mis juhtub nende normaalsete inimestega, kes satuvad Eestis kaitseministriks. Neil justkui vahetatakse veri välja ning nad tunnevad, et on ka pagunikandjad.

Eestis käitus kaitseministri kohal tsiviilisikuna viimati Jürgen Ligi, kes üldiselt luges raha ja ajas mõistlikku asja. Pärast teda on aga ministrid, olles mundrikandjate ringis, ka ise pistrikuks muutunud.

Ma ei tea, mis juhtub nende normaalsete inimestega, kes satuvad Eestis kaitseministriks.

Kuidas läheb teie Sillamäe sadamal?

Nagu kogu Eesti transiidisektoris, on ka Silpordis keerulised ajad. 2015. aastal langes sadamast läbi veetav kaubamaht 25%.

Kõige suurem probleem on ikkagi kogu sõjahüsteeria, sanktsioonid ja Eesti valitsuse poolt aktiivne sanktsioonide jätkamise nõudmine.

Valitsusliige Hannes Hanso on näiteks arvamusel, et julgeoleku nimel tuleb ohverdada majandus (Vähi peab silmas EPLi intervjuud Hansoga 14.01. – toim). See rumal mõtlemine ja poliitika oli käibel NSV Liidu ajal, kuni poes leib otsa lõppes. See tõi tänavatele nii õigeusklikud, islamiusulised kui ka Baltikumi katoliiklased ja luterlased. Ei aidanud sapöörilabidad ega tankid, NSV Liit lagunes.

Majandus on poliitika alus. Kõige tähtsam julgeolek on inimeste heaolu. Kui aga üle piiri liiguvad või tahavad liikuda sõdurid ja tankid, siis kaupmehed ja kaubad ei taha liikuda.

Praegune olukord Eestis on skisofreeniline ja normaalselt mõtlevat majandusmeest ei kutsu see investeerima. Viimased kolm aastat ongi investeeringud Eestis iga aasta langenud. Kes tuleb investeerima tupikriigi lõppu müüri äärde, mille ise oleme ehitanud ja millest edasi teed pole?

Kas Ida-Viru spetsiifilisi probleeme on võimalik lahendada riigi poolt või on seal jätkusuutliku tööstuspiirkonna kujundamine eelkõige erasektori teha?

Kogu Eesti kontekstis on meil vähem riiki vaja. Siit algab muutus. Et erasektor investeeriks, on vaja “rahuliku käe” välispoliitikat ning majanduse ootustele vastavat tööjõupoliitikat. Viimane ei ole ainult maksunduse küsimus, vaid ka hariduse teema.

Lahenduseks pole kindlasti hotellidesse ja söögikohtadesse investeerimine, nagu tehakse Otepääl, ega eraettevõtjalt monopoolse riigiettevõtte abil üleveoteenuse ära krabamine, nagu praamidega läks.

Riigieelarve on dotatsioone täis, kus riik erasektorit välja tõrjub. Miks peab Elron saama dotatsiooni Tallinna–Tartu liinil, kui seal ei ole turutõrget? Regionaalsed bussifirmad peavad seetõttu oma tegevuse koomale tõmbama.

Ka riigiettevõtete kunstlikult suuremaks paisutamine igasuguste holding’ute kaudu ei vasta tänapäeva euroopalikule konkurentsipoliitikale.

Ida-Virumaal on riik kümme aastat hiljaks jäänud. Kui me 13 aastat tagasi hakkasime mõtlema Sillamäe sadama ehitamisele, pakkusime osalust ka riigile. Riik ei olnud nõus projektis osalema ning oli sellele sadamaehitamisele kangesti vastu.

Kui oleksin näinud praegust Eesti poliitikat ette, siis ma muidugi Sillamäe sadama ehitamist ei oleks alustanud.

Me ei mõelnud aga tollal ju üksnes sadamale. Paljudes Euroopa sadamalinnades on olemas ka tööstusklaster. Nimetasime isegi Silpordi projekti hellitavalt “New Antverpeniks”, kus on sadam, neli naftatöötlemistehast, paar väetisetehast, laod, jaotuskeskused, IT-seotus ja palju muud. Kokku ongi see nagu õitsev Antverpeni linn, kusjuures tööstusklaster annab mitu korda rohkem töökohti kui sadam ise.

Ent kui oleksin näinud praegust Eesti poliitikat ette, siis ma muidugi Sillamäe sadama ehitamist ei oleks alustanud.

Nüüd on õnneks hakatud rääkima tööstusparkidest Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel. Kuid selleks, et sinna tekiks midagi korralikku, kulub 5–10 aastat. Nende tööstusparkide holding’ut juhtima tuleks kutsuda kogenud inimesed, sellised nagu Herbert B. Schmidt ja Väino Sarnet. Koostöös juba ehitatud Sillamäe sadamaga saaks ehk asjast asja ja algaks Ida-Viru õitseng. Seni aga tegeleme korilusega.

Kas Ida-Virumaa roll tööstuspiirkonnana jääb püsima?

Kindlasti jääb. Elasime üle Hruštšovi maisi, elame üle ka praeguse absurditeatri.

Mida arvate ideest, et Virumaal koondatud peaksid tööd otsima Tallinnas?

Ma ei tea, kes neid Tallinnasse hakkab saatma ja kes neid Tallinnas ootab. Kas see on uus “pagulasprogramm”?

Eks uppuja päästmine jääb uppuja asjaks. Valitsus tegeleb muu tähtsaga nagu Venemaa torkimine, kooseluseadus, kontrollikoja kandidaat jne.

Kui nafta madal hinnatase püsib, siis kui palju on põlevkivitööstusega seotud Ida-Virus töökohti veel ohus?

1991. aastal oli nafta hind umbes 10–12 dollarit barrel ja siis pandi kinni õlitootmine nii Kiviõlis kui ka Kiviteris. Praegu on tootmiskulud märksa kallimad. Ühest tonnist põlevkivist tuleb välja ca 15% ehk üks barrel õli, mille turuhind on praegu transpordituna Euroopasse ca 25 dollarit. Ma arvan, et ilma kapitalikuludeta võib selle omahind olla ca 30 dollarit barrel. Eks nad ole suurtes probleemides.

Mida arvate põlevkivitööstuse perspektiividest pikema aja jooksul, arvestades üha karmistuvaid keskkonnanõudeid, Pariisi kliimakonverentsi tulemusi jne?

Põlevkivi on Eesti suurim maavara ja selle väärindamisega tuleks tegelda. Kuid praeguse naftahinna juures pole paljudest naftat sisaldavatest maakidest õli tootmine majanduslikult jätkusuutlik.

Ja mitte ainult meie põlevkivitööstusele, vaid ka paljudele naftat tootvatele suurriikidele nagu USA.

Maailmamajandusele oleks kasulik naftahind 35–50 dollari vahemikus, mis võimaldaks uutel naftatootjatel turule jääda ning eriti Eesti kontekstis siin ka edasi põlevkiviõli toota.

Tuleks samuti uurida fosforiidi kaevandamise ning fosforväetiste tootmise võimalusi.

Kui Venemaa ja lääne poliitiline vastasseis leevendub, milliseid projekte või koostööd oleks siis võimalik Ida-Virus arendada?

Ma loodan väga, et sanktsioonid lõpetatakse, koostöö saab uue alguse, sest see on vajalik nii Euroopale kui ka Venemaale. Siis jätkame oma “New Antwerpeni” projekti, kutsume investorid läänest ja idast, hakkame tootma naftaprodukte, väetisi, metallitooteid, teeme tõelise lääne ja ida äritegemise kohtumispaiga.

Viimase aasta jooksul on globaalses maailmas palju muutunud. Hiina majandus kasvab aeglasemalt, Venemaa on ulatanud koostööks käe Euroopale, pole mõtet sellele käele lüüa.

Millised oleks sammud, mida te ettevõtjana ja tööandjana eelkõige Eesti riigilt praegu ootaksite majanduspoliitikas?

Minul positiivseid ootusi ei ole. Valitsuses pole kedagi, kes jagaks majandust. Kuidas nad teaksid, kui keegi pole kunagi ühtegi ettevõtet teinud ega juhtinud?

Praegu toimub kramplikult toolist kinni hoidmine, keegi midagi otsustada ei julge. Valitsuses tegeldakse pseudoprobleemidega, mis on kontraproduktiivsed.

Valitsuses toimetatakse Exceli tabeliga, tõstetakse makse, kakeldakse kooseluseaduse arutamisel. See on kõik tülli ajanud ja kuude kaupa tegeldakse sellega. Samal ajal jäävad Kohtla-Järvel kortermajad kütmata. Sellega ei tegele keegi.

Kas peaministril on üldse Eestis võimu midagi otsustada ja juhtida? Kuivõrd see teie ajast muutunud on?

Minul peaministrina võimust puudu ei olnud, kuid ma ei hoidnud ka kohast kinni. Nüüdseks on peaminister kujunenud koosoleku juhatajaks, või on meil valitsuses ühekorraga kolm peaministrit.

Tundub, et oleme konnatiigistunud ja kogu Eesti poliitiline süsteem vajab – Šveitsist analoogiat ammutades – ranget rotatsiooniprintsiipi, kus nii president ja peaminister kui ka omavalitsusjuhid saaksid olla pukis maksimaalselt ühe ametiaja, ilma tagasivalimiseta.

Poliitiline verevahetus kiireneks.

Omal ajal Sillamäe haruldaste muldmetallide tehase omandanud ja selle hiljem Ameerika Molycorpile müünud Tiit Vähi hinnangul on Silmeti jätkamine täiesti uue omaniku või omanike kätes.

Molycorp on pankrotis ja tema varad müügis. “Minu teada on 4. märtsil Molycorpi tervikvara oksjon. Ehk ostab mõni minu kadestaja nüüd ära Molycorpi või Molycorpi tehased –

sh Silmeti ja Hiina tehased – koos kaevandusega,“ ütles Vähi.

Küsimusele, ega Molycorpi pankrot anna võimalust Silmet odavalt tagasi osta, vastas Vähi, et tema sellel oksjonil kindlasti ei osale. “Mul puudub selleks raha ja võimalus.“

Arvestades, et Silmetis on 600 töökohta, võiks Eesti valitsus Vähi arvates esitada Molycorpi pankroti-

toimkonnale, nii praegustele omanikele kui ka võimalikele ostjatele, oma positsiooni. Selle sisu võiks olla töökohtade säilitamine. “Nad ei pea muidugi meid kuulama. Aga võib-olla kuulavad,“ märkis ekspeaminister. Ta ei soovinud ennustada, kui tõenäoline on, et uue omaniku huvi Eestis on vaid turg hõivata ja siin tootmine sulgeda. “See küsimus tuleks esitada ehk Molycorpile, aga ega temalgi palju ütelda ole.“