Tõelisesse koju tahavad lapsed alati tulla

 (2)
Tõelisesse koju tahavad lapsed alati tulla
Pereisa Aare Kabel, ema Mare Kabel, vanaema Age-Li Liivak, väimehekandidaat Tauno Säälik, tütar Triinu Kabel, pojad Jüri-Kaarel Kabel ja Mihkel Kabel, väimees Mart Reinson, väike Pärtel, tütar Sille Reinson, tütrepoeg Rasmus ja pojapoeg Rudolf Mattias.Foto: Sven Arbet

Inimene elab ikka selleks, et temast midagi alles jääks,
on neljakordne isa ning vanaisa Aare Kabel veendunud.

Järvamaal, üsna Vargamäe naabruses asub üks toreda nimega küla – Mõnuvere. Seal on Aare ja Mare Kabeli kodu.

Tee, mis lumist põlluserva pidi sinna viib, on käänuline, kuid Kabelite elamine paistab juba eemalt ilusti kätte. Maja ees seisab mitu autot – tähendab, lapsed on koju käima tulnud.

Aare ja Mare neljast lapsest kolm on oma elu peal. Seepärast pole imestada, miks pereisa Aare telefonis sügavalt ohkas, kui kuulis, et Maaleht tahaks kogu nende pere pildile saada.

“Lapsed pidid alles 26. detsembril tulema. Ja ma ei tea ka, kas ämm ikka on kodus,” muretses ta.

Aare ämm Age-Li Liivak elab küll päris lähedal, kuid ta pole tavaline pensionipõlve pidav vanaema. Age-Li käib tööl Rocca al Mare vabaõhumuuseumis, mistõttu pole teda üsna tihti mitmeid päevi kodus.

Seekord läks siiski õnneks – kõik olid kohal.

Aare ja Mare Kabel on suurt peret alati tahtnud. Ja nii ongi läinud. Tütar Sille – mitte enam küll Kabel, vaid Reinson – elab nüüd Sauel ja töötab Tallinnas hambatehnikuna. Koos abikaasa Mardiga kasvatavad nad kaht väikest poega.

Näitlejaks õppinud Mihkel Kabel töötab sellest sügisest Rakvere teatris.

Vanuselt kolmas – Triinu – lõpetas ülemöödunud aastal Politsei- ja Piirivalvekolledži Paikuse kooli. Tema elab nüüd Tartus ja peab noorsoopolitseiniku ametit.

Pesamuna Jüri-Kaarel õpib alles Jõgeva gümnaasiumi lõpuklassis. Aga et poiss ei peaks igal koolipäeval Jõgeva ja Mõnuvere vahet sõitma, elab ta nädala sees Aare vanemate juures.

Omal ajal, aasta isa tiitlit vastu võttes, oli Aare Kabel maininud, et mees saab alles perekonna kaudu meheks.

Siis, üksteist aastat tagasi, teenis ta interneti jututubades solvunutelt hulga kriitikat.

“Minu meelest ütlesin ma õigesti,” väidab mees nüüdki vastu. “Inimene elab ikka selleks, et temast midagi alles jääks. Võid ju olla muidu kõva tegija, aga mehest teevad mehe ikkagi lapsed. Ja lastel peab olema kodu, kus neid mõistetakse, kus nad ­tahavad olla ja kuhu tahavad alati tulla.”

Toas hakkab kõrva, et ema ja isa kutsuvad pesamuna Jüriks või Jürkaks, aga vanaema Age-Li kutsub Karlaks. Miks? Vanaema ütleb, et Jürka seostub talle millegipärast kohe Põrgupõhja Jürkaga. “Meie Karla ei ole aga üldse seda moodi.”

Vanaema jutust selgub, et tegelikult tahtsid Mare ja Aare panna oma noorimale lapsele Aare isa auks nimeks Jüri. “Mare hakkas aga numeroloogiat uurima, arvutas nii- ja naapidi ning jõudis järeldusele, et poisil peaks olema hoopis kaks nime ja nii saigi Jürile lisatud Kaarel,” ütleb Aare.

Age-Li lisab, et oma nimelugu käib kaasas ka Sille ja Mihkliga. Kui Mare ja Aare oma esimest last ootasid, uskusid nad, et saavad poja. Nimigi oli valmis mõeldud – Kaarel. Aga sündis tüdruk.

Poiss sündis aasta pärast, aga temale ei saanud Kaarel nimeks panna. “Sest ta oli nii kangesti Mihkli nägu,” muigab Mare.

Naljaga pooleks võib isegi öelda, et 1. aprillil sündinud Mihklil oli ilmaletulekuga päris kiire. Tol ajal võis kahe lapsega tudengist isa pääseda Vene kroonust. Aare mäletab, et asjaga oli isegi nii kiire, et ta ajas sünnidokumendid korda veel enne, kui Mare haiglast lapsega koju lubati.

Kolm ahju kütta

Kuigi talutöid tänapäeval käsitsi enam ei tehta, on Mihkel ja Jüri-Kaarel pidanud loomi karja ja sealt tagasi ajama. Kartulipanekust ja -võtust, samuti kiviveost võtsid osa kõik.

Aga ega kõik tööd siis sellised olnud, mida rõõmsalt tormati tegema.

Mihkel mäletab, kui tüütu oli ahjude kütmine. Majas on lausa kolm ahju.

“Muudkui too puud tuppa ja vii tuhk välja. Ka varahommikused tõusmised olid päris rasked,” tunnistab Mihkel.

Triinu ja Sille ei sallinud aga kartulite idutamist, see oli nii tüütu. Pealegi pidi kogu selle aja istuma poolpimedas ruumis – ega siis kartuleid idutamiseks välja toodud!

Pereisa Aare lisab, et ajal kui kõik lapsed veel kodus elasid ning majas oli kolm meest ja kolm naist, jagunesid naiste- ja meestetööd enam-vähem võrdselt ning nurisema ei kippunud keegi.

Ja kuigi talle meeldis rohkem väljas rassida, on olnud ka selliseid aegu, kui isal tuli kõigega hakkama saada. See oli siis, kui Mare hakkas väikeste laste kõrvalt Tallinna Ülikoolis kaugõppes käima, et klassiõpetaja tunnistuse kõrvale ka käsitööõpetaja oma saada.

Loe veel

“Hoidsin sel ajal lapsed ise ära. Ja ellu jäin,” naerab Aare, meenutades paarikuuse Triinuga veedetud nädalat.

Üks tähtis kuu

Detsember on Kabelite peres väga tähtis kuu, ja mitte ainult jõulude pärast. 26. detsembril tähistavad Mare ja Aare oma pulma-aastapäeva.

Age-Li mäletab, kui väga ta tookord, 31 aastat tagasi soovis, et tütar saaks paari pandud 24. detsembril, aga aeg oli teine ning sel kuupäeval ametlikku registreerimist ei lubatud.

Ent selle üle rõõmustas Age-Li väga, kui noored 1990. aastal Albu maile kolida otsustasid. Oli ju väimees pärast EPA lõpetamist suunatud Ida-Virumaale, Sondasse.

Kuus aastat pidas metsameheks õppinud Aare Sondas metsniku kohta, kuid tahtmine hakata kunagi oma talu pidama ei andnud rahu. Küllap utsitas tagant seegi, et ämm ja äi tollase Tammsaare kolhoosi mail elasid.

Kuni kolhooside kadumiseni pidas Aare siiski metsaülema ametit.

Oma asja ajamist Mõnuveres alustasid nad Mare vanemate 54 hektari suuruses talus. Aastatega sai maad ja metsa juurde ostetud, nüüd on majandada 180hektarine talukoht, laudas kantseldada üle neljakümne lüpsilehma. Uutesse lautadesse on palju raha läinud ja nüüd vastavad need igati normidele, arvab Aare.

Maja, kus praegu elatakse, on puha peremehe enda kätetöö. Aare ütleb küll, et nüüd oleks juba vaja elumaja uuesti käsile võtta, kuid muud tegemised pressivad kogu aeg peale ja polegi nii lihtne kõigeks leida aega.

“Äiast oli väga palju abi,” ütleb ta. Just tänu äiale sai vajadusel isegi terve nädala kodust eemal olla. Ja ärakäimisi omal ajal ikka oli. Näiteks rahvatantsurühmaga.

Kuigi esialgu oli Aare kahelnud, kas temasugusel mehemürakal sobib rahvatantsu karata, aga rühmal, kuhu teda kutsuti, oli ju nii tore nimi – Kakerdaja. Esialgu läks Aare Kakerdajasse üksi, aga mõne aja pärast otsustas Mare ise mehele tantsupartneriks hakata.

Tantsu- ja spordimees

Nii võtsid nad Marega aastaid koos kahel õhtul nädalas ette käigu Albu rahvamajja tantsuproovi. Eriti läks hinge, et Kakerdaja jõudis ka Tallinnasse suurele tantsupeole. Kuidagi ei raatsinud loobuda, ehkki oli näha, et nooremad hakkavad juba peale kasvama.

Aare ütleb, et just selle rahvatantsuansambli tõttu läks liikvele jutt, nagu oleks ta kange pilli- ja laulumees. “Tegelikult ma ainult tantsisin ja pilli mängida ei oska. Olen rohkem spordiusku.”

Tõsi ta on. Turjaka mehena on Aare Kabel aastaid just rammualadel Eesti tugevamatega mõõtu võtnud. Jõulised alad sobivad siiani hästi.

Ja kuigi Aare ütleb, et ongi suureks loodud ega vaja mingit erilist treeningut, on rammu kasvatanud kindlasti ka kodused tööd, kus on tulnud päris palju raskusi tassida, vedada, rebida, tõugata, tõsta ja sikutada.

Möödunud sügisel läks Kaitseliidu Järva maleva liikmel Aare Kabelil kaitseväe sangpommimeistrivõistlustel väga hästi, ta võitis absoluutarvestuses kuldmedali.

Paarikümne võistleja seas oli küll väga tugevaid konkurente, kuid hea loosi tõttu sai nooremleitnant Kabel võistlustulle astuda viimasena, nii et võitmiseks ei tulnudki kõike mängu panna.

Aastaid on ta kuulunud nii Utria dessandil kui ka Erna retkedel kõrgetele kohtadele jõudnud Järva maleva võidukasse võistkonda.

Selle aasta veebruaris andis president Toomas Hendrik Ilves kaitseväe peastaabis Järva maleva Koeru üksikkompanii Roosna-Alliku rühmaülemale Aare Kabelile leitnandi auastme.

Esindaja kutselises teatris

Mare Kabelit pidas Järvamaa Omavalitsuste Liit möödunud aastal aga klassiõpetaja ja koo­li­eelse lasteasutuse õpetaja preemia vääriliseks, sest tema õpilased on edukad olnud maakondlikel ja üleriigilistel olümpiaa­didel.

Albu põhikoolis öeldakse, et tänu õpetaja Kabelile on õpilased hakanud enam raamatuid lugema. Lisaks kõigele on tema juhendatud näitering mitu aastat saanud vabariikliku festivali “Väike lava” peapreemia.

Mare kirjanduse ja näitlemise huvi pärineb kindlasti lapsepõlvekodust. Age-Li Liivak juhatas aastaid Albu raamatukogu ja tegi ka näitetrupis kaasa.

Nüüd mängib Mare koos Jüri-Kaarliga kohalikus Alburahva Teatris. Mihkelgi sai tõuke minna näitlejaks õppima just kodust. Alburahva Teater kutsub aga Mihklit diplomaatiliselt oma esindajaks kutselises teatris.

Andeid on peres aga veel. Mare võtab kapist kandle, istub toolile ja sõrmitseb mõned tuurid. Selle pilli meisterdas ta mõni aasta tagasi oma kätega. Kohe päris algusest, lõpuks pani ka keeled ise peale. “Käisin kursustel, seal õppisin mitte ainult kannelt ise tegema, vaid ka mängima.”

Toanurgas seisab aga väimees Mardilt saadud kitarr. Kitarrimängu asus Mare sel sügisel õppima, lihtsalt huvi pärast.

Võõras ei ole talle ka klaver, see pill oli tal lapsepõlvekodus – vanaema ja vanaisa kingitus põhikooli lõpetamise puhul. Isa oli aga tütrele õpetanud akordionimängu, ja nii hästi, et kui Mare tahtis muusikakooli akordioni õppima minna, ütlesid õpetajad, et neil pole enam midagi teha, tüdrukul asi niigi selge.

Ema eeskujul on klaverimängu õppinud ka Jüri-Kaarel, kui veel Albu koolis käis. Ja kitarrimängu. Akordioni on muusikakoolis õppinud Sille ja Triinu.

Milline teatritükk see aga olla võiks, kus Kabelite pere neli põlvkonda korraga saaksid kaasa lüüa? Mihkel jääb korraks mõttesse ja pakub siis välja, et see võiks olla üks tore jant kõigile tuttava tekstiga.

“Aga jandis peaks ju pilli mängima!” hõikab isa Aare üle toa.

“Sulle anname jaurami, küll sa hakkama saad!” hüüavad teised kui ühest suust vastu.



SUUR PERE

Neli põlvkonda koos

- Isa Aare Kabel – 18. juuni 1961

- Ema Mare Kabel – 30. august 1963

- Vanaema Age-Li Liivak – 22. juuni 1941

- Tütar Sille Reinson – 8. september 1982

- Poeg Mihkel Kabel – 1. aprill 1984

- Tütar Triinu Kabel – 18. oktoober 1988

- Poeg Jüri-Kaarel – 15. jaanuar 1994

- Tütrepojad Rasmus – 2. jaanuar 2009; Pärtel – 3. jaanuar 2011

- Pojapoeg Rudolf Mattias – 5. jaanuar 2009

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare