Ajasin seda asja kuus-seitse aastat. Soovisin Eesti poliitilist kultuuri natukenegi läbipaistvamaks ja ausamaks muuta.

Mulle tundus, et valijad ei usalda poliitikuid, ja mitte sellepärast, et maksumäär on siia- või sinnapoole kaldu, vaid seepärast, et poliitikud kipuvad valetama.

Minu eesmärk oli, et valijad saaksid poliitikutelt eri asjade kohta küsida ja poliitikud neile vastata. See oleks olnud kõik avalik, veebis jälgitav.

Püüdsin taotleda mitmest Eestis asuvast fondist ja sihtasutusest ka raha, aga ükski neist ei olnud väikese toetusega nõus.

Mulle öeldi, et härra Kivikas, kõik on vajalik, tähtis ja eesmärgid õilsad, aga meie sellise asja ajamist ei toeta.

Pärast kuulsin tuttavatelt Eestist, et sellisele ideele raha saada on täiesti lootusetu. Nemad kiitsid mu ettepanekud heaks, samas osa poliitikuid asus mind lollitama. See hakkas vastu.

Kes need lollitajad olid?

Neid oli kõigist parteidest. Kõigist. Näiteks Tartu Ülikooli professor Rein Veidemann saatis mulle vastuseks kirja, kus ta ütles, et härra Kivikas, te ei saa absoluutselt aru ega teagi, mis asi on demokraatia.

Olete pettunud, et demokraatia uuendamisest asja ei saanud?

Jah, olen pettunud.