Tolliamet kiusab põllumeestest lumelükkajaid
Kümmekond päeva tagasi pidas maksu- ja tolliameti kütusepatrull Tartumaal Kambja poe parklas kinni ASile Kavastu Põld kuuluva traktori, mis seal parasjagu lund lükkas. Kontrolliti, kas masinas ei ole erimärgistatud, nn sinist kütust, mida tohib kasutada vaid põllumajandustöödel.
“Traktor oli teel viljalattu ja saatsin ta möödaminnes ka Kambja poe parklat lahti ajama, seal tolliameti buss ta kinni pidaski,” räägib Alar Palla, Kavastu Põllu juhatuse liige ja omanik, kes vastavalt kokkuleppele Kambja vallavalitsusega ka valla teid lumest lahti hoiab.
Kui Maaleht Pallaga vestles, polnud maksuametist veel vastust tulnud. Mees ei kahtlegi, et proovid näitavad erikütuse kasutamist.
“Ega mul midagi vaielda olegi, sinist ju valgeks ei räägi, aga loodan tolli mõistvale suhtumisele,” tunnistab Palla.
Samas peab 1300 hektaril maheteravilja kasvatava firma juht absurdseks, et põllumehed, kes on peamised vallateede lumest lahti hoidjad – valdadel endil enamasti ju lumesahkasid pole –, ei tohi selleks erimärgistatud kütust kasutada.
Mees loobus erikütusest
“Pole mõeldav, et hakkan üht kütust kogu aeg välja võtma ja teisega asendama vastavalt sellele, kas lükkan lahti vallateed või näiteks oma viljalao juurde viivat teeotsa,” selgitab Palla, lisades, et viljalao juures toimetades tohib sinist kütust kasutada.
Samas, kui sõitagi sinise kütusega paak nulli või lasta see tühjaks ja siis valada valget täis, värvib varem sees olnud sinise jääk selle valge natuke ära ja oled ikkagi süüdi, kui kütusepatrull kinni peab. “Kaks-kolm paagitäit pead enne valama, kui kütus ilusasti valgeks jääb,” väidab Palla.
“Kui ma peaksin trahvi saama, mis mõttega ma siis edaspidi enam teid lükkangi,” märgib mees, kes nüüd on oma traktorites siiski loobunud erikütuse kasutamisest, sest lumesahkamine võib väga ootamatult tulla. Ei julge enam riskida.
Nii on ta sunnitud ka oma põllumajandussõite tegema valge kütusega kevadeni välja. Aga kuna sinine kütus on liitri kohta viis krooni odavam, kasvatab valge kasutamine firma kulusid.
Ka vallale maksab nüüd lumelükkamine tavalise kütusega sada krooni tunnist rohkem. Teistmoodi ei kannata enam seda lihtsalt teha.
Palla leiab, et selline absurdne olukord peab lõppema ja riik lahenduse leidma. Muidu võib asi jõuda selleni, et maarahvas jääbki lumevangi.
Kambja vallavalitsuse majandusnõuniku Enno Soodla sõnul on lumelükkamine tegelikult raha kraavi viskamine. Aga paratamatu, kui tahta, et inimesed talvel liikuda saaks ning kiirabi ja päästeteenistus abivajajateni jõuaks. Kui nüüd lumesahkamine kallimaks läheb, võtab see vallalt raha ära ülejäänud aasta teehooldustöödeks.
“Kurioosum ongi see, et paljude poliitikute meelest on lumelükkamine põllumeestele rikastumise allikaks,” hindab Soodla tekkinud olukorda.
Kambja vallal on seitsme taluniku või põllumajandusfirmaga kokkulepped ühtekokku 193 km teede lahti lükkamiseks. Selle sees on lisaks vallateedele ka erateed.
“Kes siis veel oma inimesi aitab, kui vald seda ei tee,” nendib Soodla.
Ka Viljandimaal Kõpu vallas aastaid oma 100hobujõulise MTZ 825ga talveteid lumest lahti ajav Saadunõmme talu peremees Tõnu Tamm nimetab totraks olukorda, kus peaks alati kütust vahetama, kui tekib vajadus oma talutööde juurest sõita välja lund lükkama.
“Pealegi, ma peaks enne paagi mitu korda läbi pesema, et sinise kütuse jäägid valget ära ei värviks,” kinnitab temagi. Nagu ka seda, et isegi juhul, kui võttagi kallima kütuse vahetus ette, ei saaks ta enam praeguse hinnaga edaspidi lund lükata.
Paraku pole vallal omakorda raha rohkem maksta. Niigi olevat arutlusel variant, kus elanikud peavad oma teeotste lahti ajamise eest maksma hakkama.
Lükkan ikka sinisega edasi!
“Linnainimene ei maksa kopikatki, aga maainimene maksku,” on Tammele vastuvõetamatu, et jälle nööritakse maarahvast.
“Mina lükkan ikka sinisega edasi, kes seda kogu aeg vahetada jõuab,” jääb Tamm endale kindlaks, ja kui tehaksegi trahv, maksku seadusandjad ise. Elu maal ei saa rumalate määruste tõttu seisma jääda.
Ehkki teateid lumesahkajate ning tollipatrullide ärevatest kohtumistest on sel talvel tulnud üle Eesti, ei kiirusta maksu- ja tolliamet reaalsete trahvide väljakirjutamisega.
Lumise jaanuarikuu jooksul viis amet läbi 1000 maanteekontrolli, neist 547 olid sihitud just erimärgistatud kütuse väärkasutajate tabamisele.
Ametnike vihje: nipitage!
50 patustajat ka avastati, kuid need olid värvitud kütust valanud enamasti sõidu- või veoauto paaki. Lumelükkajaid on sellega võrreldes vahele jäänud siiski üksikuid ning tolliametnikud on need lahendanud “juhtumipõhiselt”, nagu ütleb MTA tollikorralduse osakonna juhataja Urmas Järg. Trahvitud kedagi ei ole, talumehed on pääsenud hoiatuse ja ehmatusega.
Järg viitab vedelkütuse erimärgistamise seadusele, mille järgi on erimärgistatud ehk sinist kütust lubatud kasutada põllumajanduslikus masinas (traktoris) põllumajanduslikel eesmärkidel.
“See tähendab, et mõlemad tingimused peavad olema täidetud samaaegselt,” räägib Järg. Teisalt on tema sõnul väga keeruline tõmmata piiri, kus põllumajanduslikud eesmärgid lõpevad ja muud eesmärgid algavad.
“Erimärgistatud diislikütust ei tohi kasutada traktorites, mis lükkavad lahti avalikke teid,” kõneleb Järg. “Küll aga on kasutamine lubatud, kui põllumees lükkab oma põhitegevuse raames lahti tee, et pääseda toimetama loomalauta, põllule jne.
Ning kui sinna tee äärde jääb ka naabri talu, mis tänu lumelükkamisele saab lumevaba juurdepääsutee, pole ka see otseselt keelatud.”
Teisisõnu: kui talumehel asub valla teises servas mingisugunegi põllumajandusobjekt, siis võib ta selle teenindamist ettekäändeks tuues lükata lahti ka teed, mis kauget lauta, põllutükki või metsasalu traktorigaraažist lahutavad.
Põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup on kuulnud samasuguseid vihjeid. Ta leiab, et säärase päästerõnga pakkumine on MTA juhtkonnast mõistlik. “Kuid eks see siiski on nipitamise teema,” lisab Oopkaup.
Põllumajandusministeerium käis olukorra lahendamiseks välja palju radikaalsema plaani. Nimelt saatis põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder
4. veebruaril oma rahandusministrist kolleegile Jürgen Ligile ettepaneku kaotada kütuse erimärgistamine hoopis ära.
Kütuse värvimine on kallis
“Värvilise kütuse kaotamine lahendaks ka lumelükkamise probleemi. Seda saaks siis teha sama kütusega, mida kasutab iga diiselmootoriga auto,” ütleb Oopkaup. “Aktsiisisoodustuse andmiseks ei peaks enam kütust värvima ning maksu- ja tolliametil ei oleks enam midagi kohapeal kontrollida.”
Põllumajandusministeeriumi andmetel kulub kütuse värvimise administreerimisele praegu üle kümne miljoni krooni, trahvidena laekub riigikassasse aga vaid kaks miljonit krooni aastas. Kulud on tegelikult suuremadki, sest see kümme miljonit ei hõlma näiteks värvimise hinda, mille katavad kütusetootjad.
“Olen kuulnud, et värvitud kütus kipub ummistama ka traktorite filtreid, seegi on lisakulu,” lausub Oopkaup.
Traktorite John Deere Eesti esinduse hooldejuht Jaanus Metsaots ütleb, et filtrite ummistumist kütusevärvi tõttu tuleb tema praktikas ette paar-kolm korda aastas. “Lõikame filtri lahti ja see on seest sinine,” kirjeldab Metsaots. “Ei tea, kas see sõltub kütuse partiist või millestki muust. Traktoriomanikul tuleb sel juhul arvestada umbes tuhandekroonise arvega.”
Kuid rahandusministeerium ei ole Seedri ettepanekust kuigi vaimustunud. “Süsteemi muutmisel on mõtet ainult siis, kui vähendatakse soodsama aktsiisimääraga kütust kasutavaid tegevusalasid,” ütleb rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla.
“Küsimus on süsteemis tervikuna, mitte ühes valdkonnas, olgu selleks siis põllumajandus või mõni muu tegevusharu,” sõnab Uusküla.
Tema sõnul tuleks värvitud kütusest loobumise korral välja töötada aktsiisi kompenseerimise põhimõtted raudteevedajatele, Eesti vetes sõitvate laevade reederitele, paiksete mootorite kasutajatele, kateldes sooja tootjatele (sh kodumajapidamistele), põllumeestele, kaevuritele, metsameestele ja ehitajatele.
Kõik see eeldaks suurt eeltööd, masinate ja katelde ülelugemist ja -kontrollimist ning vastava infosüsteemi loomist. “Kokkuvõtvalt läheks uue süsteemi loomine ja haldamine kulukaks,” resümeerib Uusküla.
Umbes sellise vastusega ongi põllumajandusministeerium arvestanud. Jürgen Ligile saadetud kirja lõpulause kõlab: “Loodame, et teie vastus käesolevas kirjas toodud ettepanekutele ei piirdu vaid keeldumisega, vaid tekitab ministeeriumidevahelise arutelu tulevikku suunatud lahenduse leidmiseks.”
