Tõnu Anton: Me oleme jõudnud eikellegimaale

Iseseisvus ei saa tähendada üksi olemist, leiab Eesti Vabariigi praeguse põhiseaduse koostamist juhtinud riigikohtunik Tõnu Anton. Kui Eesti ei taha jääda isolatsiooni, tuleb olla koos lähedase ilmavaatega riikidega, kandes ka kohustusi.

Olite 20. augustil üks nende seast, kes Eesti iseseisvuse taastas. Tallinnas olid Vene dessantväelased. Kas te ei kartnud?

Minul oli küll hirm. Mõistsin, et tagajärjed võivad olla ränkrasked.

Mul oli sarnane tunne nagu sõduril, kel on kohustus, kuigi selle täitmine võib anda ränki tagajärgi. Ma leidsin, et pean seda tegema. Valikuid polnud. Hirmutunne tuli kohusetundega ületada.

Kui kahtlusi oli, siis mitte endas, vaid selles, kas on piisavalt kolleege, kes mõistavad, et käes on aeg otsustavad sammud astuda.

Tollel ajal oli küsimuseks isegi see, kas ülemnõukogul on üldse juriidilist ja moraalset õigust Eesti riiki taastada.

Mis tunne teil oli, kui otsus langes?

Tunne oli ülev. Oli suur õnn seda ehedalt kogeda. Ma mõtlesin oma vanaisale: küll on kahju, et tema sellest hetkest osa ei saa! Tema jaoks oleks see olnud suure unistuse täitumine.

Kes teie vanaisa oli?

Ta oli vabadussõjalane ja vallavanem.

Millisena te kujutasite toona tulevast Eestit ette?

Eesti on parem, kui ma tookord julgesin endale ette kujutada.