TOREDAD JUHTUMISED | Ükskõik kui halb või hea sul hetkel pole – see läheb mööda


Sild Saaremaalt mandrile.
Sild Saaremaalt mandrile.SVEN ARBET

Aednikust pikem paprika, logistiline imetegu, kohtumine kuningaga, Kilimanjaro vallutamine, ahv-varganägu, iseenda kloonid, sild Saaremaalt mandrile - kõik see on juhtunud Maalehe rahvaga lõppeval aastal.

Lõppev aasta on viinud Maalehe ajakirjanikke ja teisi töötajaid uskumatutesse kohtadesse ja unustamatutesse seiklustesse. Mitte kõik need lood pole leheveergudele jõudnud. Siinkohal jagamegi teiega, kallid lugejad, mõningaid toredaid juhtumeid!

Ta sai mingi paki!

Bianca Mikovitš

Septembris tegin kaasa paavst Franciscuse Baltikumi visiidi, mis algas Roomast ja lõppes Roomas. Sellesse sõitu jäi loll juhtum: unustasin oma arvuti pärast viimast maandumist paavsti lennukisse ja avastasin kadumise alles järgmisel hommikul hotellis. Kuna reis oli pingeline, olin õhtul nii väsinud, et vajusin voodisse ega märganud midagi.

Paavsti erimärgistusega iste airBalticu lennul. Vatikani press
Seotud lood:

Kui hommikul viie paiku ärgates juhtunust aru sain, oli esimene mure, kuidas nüüd lehele lugu valmis kirjutada. Palju võimalusi polnud. Haarasin telefoni – esmalt läks kiri paavsti lennutanud airBalticusse, siis asusin sealsamas telefonis kirjutama mahukat reportaaži. Oli hull, kuid tehtav.

Lätlased tuustisid samal ajal lennuki läbi ja lõuna paiku sain teate, et arvuti on leitud. Sama päeva õhtul lendasin Roomast Riiga ja sealt Tallinnasse. Süda jõnksatas, kui nägin stjuardessi tulemas, lame pakk käes – airBaltic oli saanud hakkama logistilise imeteoga ja arvuti mu kodulennule organiseerinud.

Paavst Franciscus astub lennukisse, et suunduda Balti riikidesse. Vatikani press

“Ta sai paki! Kas lennukis tuuakse nüüd pakke kätte?” imestasid kaasreisijad mu taga. Ei tooda. Aga vahel juhtub inimestega häid asju.

Jõuluime nimega ... Narva 215

Rein Sikk

Aasta pimedaim aeg vajab väikeste imede valgust. Õnneks pole see mind maha jätnud, sest usun imedesse. Ju pole imedesse uskumata võimalik ise ajakirjanikuna imesid luua.

Seega seisin kaks aastat tagasi talvel Narva kolledži teise korruse suures auditooriumis nr 215, kohtusin koolinoortega, rääkisin neile oma veel sündimata raamatust “Minu Virumaa”. Sellestki, et Virumaa tähtsündmusi läbi veerandsajandi valgustav raamat lõpeb murega Vana-Narva maketi saatuse pärast, sest sellel pole väärikat eksponeerimiskohta.

Narva Ida-Virumaa pealinnaks. SVEN ARBET

Ja siis, kaks aastat hiljem, seisin läbi õnnelike juhuste taas samas auditooriumis nr 215. Nüüd umbes 70 mureliku, kuid teotahtelise narvalase ees, kes kõik tahtisid mu kirjatööde tõttu kokku tulnuna, neist innustust saanuna rääkida Vana-Narva maketi saatusest, unikaalse taiese päästmisest.

Fjodor Shantsyn, Narva, Narva makett, november 2018. SVEN ARBET

Tõsi, lahendust pole siiani. Aga see erakordne mühin, millega Narvas kodanikuühiskond kasvama hakkas, see mühin oli lausa kõrvaga kuuldav.

Hea tunda, et ma pole asjata kirjutanud. Saaga jätkub.

Mind rööviti!

Raivo Murde

“Issi, appi ... su pirukas!” Nägin vaid, kuidas poolemeetrine kääbus tuiskas mu lõunasöögiga restorani ukse suunas ja läinud ta oligi. Mulle jäi lauale vaid ümberaetud joogitops ning külatola tunne, sest naaberlaua lapsed osutasid näpuga minu suunas ja ümbritsevad täiskasvanud vaid irvitasid.

Erakogu

Sellega jamad ei lõppenud. Piisas mul, laps näpu otsas, söögikohast väljuda, kui järgmine varganägu mulle kukile hüppas ja seljakoti lukke avama hakkas. Sellel tegelasel ei läinud aga röövimine enam õnneks. Hoopis mina sain mä­lestuseks toreda pildiseeria, kus olen Gibraltaril suure kalju otsas koos berberi makaagiga.

Raivo Murde ja seltskondlik berberi makaak. Erakogu

Need ahvid elavad seal vaba elu juba Teise maailmasõja ajast, rõõmustades turiste oma armsa, ülbe ja ulaka käitumisega.

Erakogu

“Teeme ära” Aafrika moodi

Andres Eilart

Loe veel

Aasta algul käisin malaariast ja mustusest puretud Senegalis. Kirju riik Aafrika läänerannikul. Linnake nimega Saint-Louis. Prügikiht kõrvuni nii, et sandaaligi pole selles eksootikas kuhugi suruda. Tänavate asemel solgijõed. Kalurite võrgus on plasti rohkem kui kala. Loomakorjused loksuvad vastu randa.

Andres Eilart

Ja siis saabub külla Prantsuse president Emmanuel Macron. Ta võetakse vastu suurejoonelise pidulikkusega. Tema kolonni kulgemise trass on enam-vähem puhtaks roogitud – Macron näeb, et kohalikul jäätmekorraldusel pole väga vigagi... Ent ma pole kunagi varem näinud prügistamise nõnda hämmastavat kiirust. Juba päev pärast Macroni visiiti on laga taas kõik üle võtnud.

Prantsuse ja Senegali presidendid naeratavad pildistajale korraga. Etüüd avalikus rannas – täiesti tavaline vaade. Andres Eilart

Eestis on ikka väga mõnus elada, uskuge!

Seal metsaservas ta kuskil magab...

Mari Kartau

Et kondid Maalehe digilehte tehes arvuti taga istudes kangeks ei jääks, teen vahepeal ka metsatööd. Läinud talvel oli teoksil üks suur ja üsna raske tükk valgustusraiet Anija vallas. Enamasti on see üsna üksildane töö, kuid seekord oli mets kahel pool teed, mis viis toreda pererahvaga talu juurde. Ajasime vahepeal nendega ikka juttu.

Eraldis hakkas valmis saama, tööjärg jõudis hirmsa rägastikuga vana metsaservani. Sattusin jälle pererahvaga tee ääres kokku. “Seal metsaservas magas meil eelmisel aastal karu,” teatasid nad. “Ei teagi, kas ta sel aastal ka seal on?”

Pärast seda vehkisin võsalõikajaga märksa ettevaatlikumalt. Oleks ju päris inetu lugu, kui kogemata karule tagumikku lõikaksin…

Sünni ja surma aasta

Ivar Soopan

Ta tuli kaua ja läbi raskuste ning pani proovile arstide-õdede oskused. Veider, aga ma ei kahelnud neis kordagi ja jälgisin üsna rahulikult, kuidas asjatundjad toimetavad. Ma ei lubanud pähe mõtet, et midagi võiks valesti minna.

Lapse sünnist suuremat rõõmu ei ole. Kui kõik lõpuks laabub ja iga uue päeva hommikul saad põnni kaisutada, siis on maailm korras.

2018. aasta oli tuleku kõrval ka mineku aasta. Oli raske lahkuda oma sõbrast, vahvast kassist Murrist, kellega olin heas ja halvas koos 14 aastat. See on pikk eluperiood, mil harjud loomaga nii, et temata ei oskagi.

Veel mitu kuud pärast sõbra lahkumist leian end kaupluses loomatoidu lettide vahel. Jalad ise viivad vanast harjumusest, kuigi enam pole sinna asja.

Aga muidu oli elu üks toredamaid aastaid, mil sai palju oma kätega tehtud, armastatud, kogetud uut maailma. Järgmine aasta tuleb veel parem.

Ilmaime

Rein Raudvere

Kui ma Pala kooli 2. klassi poisina ajalehe Säde kirjandusvõistlusel teise koha võitsin, mõtlesin, et kunagi kirjutan ka raamatu. Kas see oli sellest, et suure lugejana olin kusagilt leidnud üteluse, et iga mees peab elus muude tähtsate asjade kõrval ka raamatu kirjutama, kes seda enam mäletab.

Paraku jäi suurena see raamatumõte muude tähtsate asjade kõrval lootusetult soiku. Meenus küll vahel, kui mõni kolleegidest oma raamatuga maha sai, kuid ei enamat.

Tänavu juhtus aga ime – sain ettepaneku raamat kirjutada. Haarasin sellest innuga kinni ja suvel võisin juba seda ka käte vahel hoida. Mõnusalt armas teine! Kaanel kiri “Igapäevased ilmatarkused”.

Vahel võib ka 53 aasta vanune mõte täituda!

Põrgus ja taevas

Jana Rand

Ma matkasin sel kevadel Himaalajas, maailma kõige kõrgemate mägede jalamil.

Seal inimesed elavadki väga kõrgel, ning elus esimest korda tuli mul magada viie kilomeetri kõrgusel. Hapnikku on seal vähevõitu, ja kuigi olen mägedes olnud palju kordi, oli see öö üks hullemaid, mida olen üle elanud.

Tegelesin öö otsa hingamisega, ning kui väsimus ja uni tikkusid võitu saama, ärkasin kohutavate nägemustega, nagu oleksin juba hauas ja mulla raskus rõhub rinda. Tund-tunnilt tundsin üha enam, et nii ongi, siit ma enam välja ei roni. Kõik, mis elus on halvasti läinud või tehtud, oli järsku meeles ja nii ehe, nagu oleks kõik äsja toimunud.

Ühel hetkel aga kuulsin kellukese helinat ja munka kusagil läheduses palveid ümisemas. Oli hommik. Päike oli tõusnud ja pannud oma kiirtega mägede panoraami hiilgama. Milline avarus ja vabadus! Taevas oli ebareaalselt sinine ja seal ujus üksainus pilv. Tundsin ta kohe ära – see olin mina, kes ujus seal ülimas õnnes ja rahus ning vaatas kõige olnu ning oleva peale lepliku ja heasoovlikuna.

Ma ei mõistnud, millest munk laulis. Aga mulle tuletas see meelde budistlikku tarkust: ükskõik kui halb või hea sul hetkel pole – ka see läheb mööda.