Tõugatud mees tõusis teiste aitajaks
Tartumaal Lähte kandis Erakülas elava 35aastase Renee Logbergi elu on olnud kannatuste rada. “Poeg sai kahepoolse ajukahjustuse, kui ta sündimise järel kogemata maha pillati,” räägib Renee ema Koidu.
Poiss oli tumesinine ja verevalumites, lisaks krambihood. Kuud kulusid, kuid ta ei hakanud kõndima ega rääkima. Poiss ei suutnud ise riietuda ega süüa, raskusi oli tasakaaluga.
“Mis kõige hullem – mul soovitati laps ära anda,” räägib ema. “Mis sa invaliidiga ikka peale hakkad...” See vihastas ema tõsiselt. “Oma poega ma ära ei anna!” otsustas ta. “Võtsin viimase jõu kokku ja otsisin arsti, kes suudaks poissi ravida.”
Siiski eluaegne invaliid
Poisi tahe terveks saada oli tugev, ravivõimlemine ja massaaž aitasid kosumisele kõvasti kaasa. “Oh seda üllatust ja rõõmu, kui laps nelja ja poole aastaselt käima hakkas ning ma ei pidanud teda enam spordikotis tassima,” meenutab ema. “Leidsin hea logopeedi, kes andis vajalikud materjalid, kuidas poiss rääkima saada.”
Renee pandi tavalasteaeda, tänu tervete laste seltskonnale jõudis ta lõpuks teistega samale arengutasemele. “Kui sõnad tulid, milline kergendus! Enne seda suhtlesime ju käte abil.”
Siiski jäi Renee eluaegseks invaliidiks. Ning suur osa kannatuste rajast oli alles ees.
Internaatkoolis irvitati tema haiguse üle – vaevalt kümne aastane poiss ei suutnud oma liigutusi kontrollida, see tegi klassikaaslastele palju nalja.
Üksinda ta narrijate kambale vastu hakata ei suutnud, masendus võttis võimust ja poiss sulgus endasse. “Olin kõige nõrgem, ei suutnud õieti rääkidagi, käed liikusid kontrollimatult, sattusingi naerualuseks. Mind mõnitati, pandi igasuguseid hüüdnimesid, tõugati, loobiti küll õunte, kartulite, kivide ja kõigega, mis kätte aga sattus, sest ma olin teistsugune.”
Virutati vastu kõhtu, vastu nina. Oli tavaline, et poiss vantsis koju, sinikaid täis. “Kord kutsuti mind ühte korterisse, kustutati valgus, mind virutati vastu seina. Sain seal sellist valu ja alandust tunda, mõnitati ja naerdi pealekauba,” kirjeldab mees üht hirmsamat üleelamist.
Teinekord lõigati saapad žiletiga puruks. Öösel käidi koguni poisi koduaias ning murti põõsaid ja puid.
Iga päev oli poisile katsumus omaette. “Sulgusin koduseinte vahele, hakkasin kirjutama päevikut, panin kirja kõik oma tunded.”
Ühel hetkel lihtsalt ei kannatanud ta aga ikkagi seda alandust välja, Renee nuttis nii öösel kui päeval. “Asi läks isegi nõnda kaugele, et võtsin rihma ja peksin end sellega,” meenutab ta. “Ma ei saanud muul viisil oma tundeid välja elada, kui et pidin peksma. Pidin kannatama, sest narrijatele ma vastu sõdida ei suutnud.”
Kõigele lisaks suri isa. Pinged kasvasid üle pea. Õnneks leidus paar head sõpra, kes aitasid ja rahustasid. Kuidagiviisi end kokku võttes haaras poiss pastaka ja paberi ning valas kogu kibeduse värssidesse. “Luuletamine aitas masenduse vastu.”
Sündis luulekogu, mis räägib üleelatud valust, isa puudumisest ja katkisest hingest. See andis tõuke järgmiseks eneseteostuseks. Viieteistaastasena avastas Renee muusika. Leeritundides sai palju lauldud, sealt see pisik külge hakkas.
Nootidest ei tea kuulmise järgi klaverit ja basstrummi mängiv noormees suurt midagi. “Lihtsalt mängin oma lugusid ja pole noote tarviski, meloodia voolab justkui iseenesest,” räägib Renee. “Mulle meeldib, kui mu muusikal on selline heli ja sõnum, mille läbi väljendan iseennast. Muusika lubab mul end tervena tunda.”
Pühendusega haiglale
Kogu tema looming on pühendatud Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikule, kontsertidest saadud tulu läheb haigetele lastele.
“Annetan neile, kes raha vajavad rohkem kui mina,” põhjendab 240eurosest pensionist elav Renee. “See on lihtsalt nii hea tunne, kui saab kedagi aidata.”
Tema loodud Allikabändis on teisedki puuetega inimesed. Esinetud on pea kogu Eestis: Tallinnas, Tartus ja mujalgi. “Ma siiralt loodan oma muusika kaudu peegeldada seda soojust, headust ja mõistmist, mida maailmas paraku nii vähe on,” loodab ta.
Veel esineb Renee koos Triin Sünteriga. “Sain Allikabändi juhendajalt teada, et üks noormees otsib viisiloojat,” räägib Triin. “Kui Reneed nägin, vaatasin kohe, et ta on väga tark ja sügava hingega mõistev inimene.”
Viiulit ja koorijuhtimist õppinud Triinu hämmastas ka, et mees oskab sedavõrd hästi laulda ja mängida.
Lisaks muusikale tegeleb Renee pantomiimiga ning kujundab puuetega inimestele mõeldud ajalehte Rukkilill.
Renee haigust pole võimalik ravida. Tema tervis halveneb üha, kohin kõrvades suureneb, valud kätes ja jalgades tugevnevad. “Ma loodan siiralt, et küünal ei kustu kunagi ja kõik jätkub,” unistab Renee ise.
Tema tulevik pole just helge. Praegu kolmekümne viiesena on mehe tervis võrdväärne kuuekümneaastase omaga.
“Kuulmine, nägemine ja kõndimine nõrgenevad, aga mu usk ja hobid hoiavad lootust,” räägib Renee.
Ta kasutab hormoontablette epilepsia raviks, kuus tabletti päevas. Need rahustavad, hoiavad tervise korras, aga teevad suu kuivaks, võtavad naha ketendama, tõstavad kaalu.
Kui aga tablett võtmata jätta, on seis kohutav – süda taob nagu kivi ja enesetunne on jube.
Kuldse südamega ema
Suurim mure on mehel aga hoopis see, et tööd pole. Kes võtaks tööle inimese, kes ei suuda oma käsigi kontrollida? “Mu käed ei pea ajuga sammu,” tunnistab Renee.
Kannatused on muutnud mehe aga isemõtlejaks. “Soovitan inimestel järgida kolme põhimõtet: tahtejõud, siirus ja mõistmine,“ kinnitab Renee. “Mina olen need saanud oma perekonnast, eelkõige oma kuldse südamega emalt ja neilt, kelle seltskonnas viibin.”
Ka soovitab ta erivajadustega inimesi rohkem mõista.
