Türil saab näha Zündapi tsikleid
“Proua mul vahel küsib, et kuidas sa oskad kõiki neid asju korda teha,” kõneleb 84aastane Viljandimaa mees Heino Reinjärv, Eesti üks kogenumaid vanade mootorrataste taastajaid. “Ma vastan, et mis seal ikka keerulist on. Need on ju inimeste poolt välja mõeldud asjad, küllap on neid siis võimalik ka korda teha!”
Mees ütleb seda oma töökojas, mis on maast laeni tulvil mutreid, rauajuppe, mootorrattaid ja nende osasid.
“Mind kohe tõmbab tehnika poole. On varasest noorusest alates tõmmanud,” lisab Reinjärv.
Ei läinud hukka
Tõmme oli nii võimas, et sai tegelikkuseks isegi hoolimata sellest, et Reinjärve noorus sattus väga keerulisele sõjaajale.
Teismeline poiss pidi Saksa okupatsiooni ajal kehtinud seaduste kohaselt leidma endale kooli või töökoha, kuid ükski pakutav võimalus ei olnud talle meele järele.
“Ema juba muretses ja arvas, et poiss läheb hukka,” märgib Reinjärv.
Siis sekkus saatus. Täiesti juhuslikult sattus Reinjärv 1943. aastal lugema lehekuulutust, mis kutsus Eesti noori Saksamaale ekskursioonile.
Täiesti mõtlematult asus ta teele Tartu poole, kust ekskursioon pidi startima (“Ma ei teadnud kuigi täpselt isegi seda, kus see Tartu on!”).
Täiesti ootamatult sai ta ekskursioonile koha. Ning täiesti ootuspäraselt sattus noor Reinjärv Saksamaal Stettinis ühes elektrijaamas generaatorit uurima hoolikamalt, kui see sõjaajale kohane oli.
Seda märgati kohe ja hakati küsima, et poiss, miks sa neid asju uurisid? Miks need sind huvitavad? “Vastasin, et mind tõesti lihtsalt kohutavalt huvitab tehnika,” lausus poiss.
Siis päriti: kas sa õpid kusagil? “Ei õpi.”
Aga kas sa Saksamaale tehnikat õppima tahaksid jääda? “Jah!” andis Reinjärv ilma hetkegi mõtlemata vastuse.
Lõputa ekskursioon
Nii jäigi Reinjärv ekskursioonilt koju tulemata. Ning kodused ei teadnud tema õpinguist kaua aega midagi.
Stettinis asunud sõjaväekoolis pidi poiss koos kõikjalt vallutatud Euroopast pärit noortega süüvima Saksa tehnikaimedesse, lappima kokku ja lahku mootoreid ja masinaid ning tundma nende detaile isegi kinniseotud silmadega – see pole kujund, vaid sõjakoolis praktiseeritud katse.
Ühesõnaga, Reinjärv tundis, et on sattunud paradiisi.
Muu hulgas tuli tal põhjalikult tundma õppida ka Saksa sõjaväemootorrattaid Zündapp.
Kooli lõpetamise järel jõudis Reinjärv oma värskete tehnikateadmistega teha vaid ühe autosõidu Leedust Narva, siis sai sõda otsa. Sõjale järgnes kümme aastat Siberis.
Kuid armastus Zündapi vastu jäi. Veel mitu aastakümmet pärast sõda oli neid võimsaid masinaid Eestis liikvel.
Reinjärv soetas endale ühe (“Sellega oli ikka hoopis teine asi sõita kui Vene ratastega. Teel, kus Vene ratas värises, Zündapp lihtsalt õõtsus vaikselt.”), varsti aga ka teise, siis kolmanda, neljanda...
Sõna “soetas” on muidugi ebatäpne, sest neist vanadest risudest said taas mootorrattad – läikivad ja paugust käivituvad iludused – just Reinjärve kuldsete käte all.
Igakevadine lugu
Türi vallavalitsuse kõrval aadressil Kohtu 4 asuvas eragaleriis Ultra sel laupäeval kell 17 avataval näitusel saabki näha nii Reinjärve Zündappe kui teisi sama marke tsikleid kollektsionääridelt üle Eesti.
Näituse korraldavad Türi Vanaratta Seltsingusse koondunud Priit Kasikov ning vennad Ilmar ja Margus Tiitsmaa.
Kevadise rattanäituse kokkupanek on neil meestel kujunenud juba harjumuseks: seljataga on mitu jalgrattanäitust ning tsiklite NSU ja DKW väljapanekud.
Seekordne Zündapi näitus jääb avatuks kuni 3. juunini.
Zündapi tsiklid
- Türi vallavalitsuse kõrval Kohtu 4 asuvas galeriis Ultra.
- 12. maist 3. juunini.
- Korraldavad Türi Vanaratta Seltsing, Priit Kasikov ning Ilmar ja Margus Tiitsmaa.
