Türil sai valmis ainulaadne lennukikoopia
Short 184 täiskoopia sai valmis mööblitisler Urmas Haugi käe all ühes väikesemõõtmelises angaaris. “Muidugi ei kujutanud ma töö mahukust ette ja ka lennukitest ei teadnud ma midagi,” muigab üleöö lennukiehitajaks saanud Haug.
Raskused algasid sellest, et Short 184 pole enam praeguseks võimalik maailmast leida. Veelgi enam — puuduvad ka korralikud joonised. Need, mis õnnestus Inglismaalt saada, osutusid puudulikuks.
Samuti nappis fotomaterjali. “Eks pildistaminegi oli sel ajal suur ettevõtmine. Tehti rohkem ilupilte, lennuk taga, mehed peal või ees. Seda, et keegi oleks hakanud tegema pilti detailidest nagu näiteks trossikinnitused, pole lootagi,” kurvastab Haug.
Olukorra tegi keerukamaks seegi, et ka lennukid ise olid pisut erinevad, kuna neid toodeti viies tehases.
Kes julgeks lennata?
Esialgu oli plaan saada valmis makett, mis üldjoontes meenutaks vesilennukeid, mis kunagi Lennusadama angaaris sisse-välja sõitsid.
Lõpuks läks aga nii, et kõik, mis andis originaali jäljendades teha, ka tehti. “Päris kindlasti sai lennuk detailitäpsem, kui algul plaanis oli,” märgib Urmas Haug.
Isegi lahtivõetuna näeb Türil angaaris seisev lennumasin välja ehtsamast ehtsam — ole ainult mees, tõmba prillid ette, lase valgel sallil lehvida ning tõuse õhku! Vähemalt liinibussist peaks 142 km/h kiirust arendav lennuk Tartust Tallinnasse kiiremini jõudma.
“Iseasi, kas keegi sellega lennata julgeks,” arvab Haug.
Et lennuk näeb nii ehtne välja, on juba uuritud, kas see sobiva mootoriga ka päriselt õhu tiibade alla võtaks. Pigem siiski mitte.
Et lennuk on mõeldud lendamist imiteerima Lennusadama renoveeritud vesilennukite angaari lae all, pole koopia valmistamisel võetud arvesse vibratsiooni ja muud, mis töötava mootoriga kaasneb. “Näiteks pole lennuki salongis kasutatud männipuit nii tiheda süüga kui originaalil,” toob ehitaja välja.
Short 184 kasutamisajalgi polnud alati kindel, kas täislastis õhumasin üldse õhku suudab tõusta. Lennuk suutis kanda üht torpeedot ja kaheksat pommi, kuid Eesti lennuvägi kasutas vesilennukeid pigem vaatluslendudeks.
Lisarelvana paigaldati piloodi taga istuva vaatleja koha juurde kuulipilduja ning üks seesugune ehtne Lewis on mõeldud ka Haugi tehtud koopia külge.
Kui Eesti Meremuuseum vesilennuki hanke välja kuulutas, haaras sellest kinni MTÜ Nurmsi Lennuklubi liige Kalju Käi, lennundusentusiast, kelle käe alt oli tulnud välja mudel- ja pärislennukeid.
Käi võttis kampa Haugi. Koos õnnestus suur hulk olulisi asju selgeks mõelda ning valmis saada kerekarkass. Ühine mõttetöö oli eriti tähtis detailide puhul, mis tuli teha vaid piltide põhjal.
Koopiat valmistati ju esimesena maailmas. Inglise asjahuvilised olid hakanud küll vesilennukist koopiat tegema, kuid raha sai juba jooniste valmides otsa ning plaan pandi riiulile.
Tiibadele läks kaks kuud
Kui Kalju Käi eelmisel suvel lennuõnnetuses hukkus, olid tööd sealmaal, et kampa võetud Urmas Haugil oli võimalik lennukiehitusega üksi edasi minna.
Kõige aegavõtvamaks kujunes lennuki tiibade kangaga katmine. Töö osutus niivõrd erioskusi nõudvaks, et appi paluti leedulanna, kes oma põhitööna sellega tegelebki. Kokku läks kanga tiibadele õmblemise, liimimise ja värvimise peale kaks kuud.
Omal ajal kasutati tiibade katmiseks puuvillast kangast, mis ilmastiku käes kiiresti kulus ning sagedast hooldust nõudis. Koopia sai parema kuue — tiibu katab tänapäeval lennunduses kasutusel olev kangas ning ka värvitud on spetsiaalsete lennukivärvidega.
Nõuga ehituse juures olnud Nurmsi lennuklubi liige ja lennuajaloolane Meelis Kupits ütleb, et tulemusega võib rahule jääda. “Fantaasiakohti muidugi on, sest joonistel kõik ei kajastu ning piltidelt detaile ei näe,” tõdeb ta.
Eesti Meremuuseumi Lennusadama ekspositsioonijuhi Ott Sarapuu sõnul rändab lennuk Tallinnasse ilmselt veebruaris. Seniks jääb ta lahtivõetuna Türile talvekorterisse.
Tulevases ekspositsioonis on Sarapuu sõnul kolm tasandit — veealune, veepealne ja vee kohal olev maailm.
”Kõik eksponaadid hakkavad olema seal, kus nad on päriselus,” selgitab ta.
“Näiteks miinid on vee all ehk muuseumi põrandal, paadid vee peal ehk põrandast ligi viie meetri kõrgusel ja vesilennuk tuleb vee kohale ehk põrandast ligi kümne meetri kõrgusele.”
Koopia maksumuseks koos töö- ja materjaliga kujunes 1,3 miljonit krooni (83 000 eurot).
Vesilennuk Short 184
- Meeskond: kaks inimest.
- Pikkus: 12,4 m.
- Tiivaulatus: 19,4 m.
- Kõrgus: 4,1 m.
- Tippkiirus: 142 km/h.
- Tootmises 1915–1918, kokku ehitati 936 lennukit.
- Eesti lennuvägi sai Inglismaalt kaheksa lennukit 1919. aastal. Siis oli see tehnika tipp. Just seda marki lennuk läks ajalukku õhusõidukina, millel õnnestus esimesena torpeedoga vaenlase laev uputada.
- Eestis olid nad kasutusel peamiselt vaatlus- ja õppelendude tegemisel.
- Puidust ja riidest valmistatud vesilennukite eluiga oli lühike. 1925. aastaks oli enamik maha kantud. Vähemalt kolm Eesti Shorti tulid taevast alla tuulepuhangute süül ning paarile lennukile sai saatuslikuks mootoririke.
- Viimane pidas vastu siiski 1933. aastani — tõenäoselt teise lennukite juppide kasutamise varal.
- Valminud koopia prototüübiks on numbrit 24 kandnud vesilennuk.
- Pärast Esimest maailmasõda nende tootmine lõpetati — tehnika hüppas suurte sammudega edasi. Ajapikku kadusid kangast ja puitsõrestikust lennumasinad õhust sootuks.
- Short 184-l läks suisa nii kehvasti, et sellest jäi tulevastele lennundushuvilistele uurimiseks alles vaid pool keret, mida praegu Inglismaal Fleet Air Armi muuseumis eksponeeritakse.
Allikas: meremuuseum, Urmas Haug
