Ühtlasi tuleks Riigikontrolli hinnangul pöörata senisest oluliselt rohkem tähelepanu sellele, kuidas tagada suure raha eest rajatud või korrastatud joogi- ja reoveesüsteemide ülalpidamine tulevikus.
Suured investeeringud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rekonstrueerimisse ja arendamisse on olnud vajalikud, et tagada inimeste tervisele ohutu ja kvaliteetne joogivesi ning kaitsta keskkonda saasteainete eest.

Veemajandus on kõigist keskkonnainvesteeringutest konkurentsitult suurima rahastamisega valdkond. Alates 2000. aastast on Eesti joogi- ja reosüsteemidesse investeeritud ligi miljard eurot peamiselt Euroopa Liidu, aga ka Eesti riigi, kohalike omavalitsuste ja vee-ettevõtete raha.

Riigikontrolli audit näitas, et ELi 2007–2013 rahastamisperioodil eraldati veetaristu arendamiseks 409 miljonit eurot, millest Keskkonnaministeeriumi hinnangul pidi piisama, et viia suurte asulate joogi- ja reoveesüsteemid nõuetega vastavusse. Tegelikkuses suunati veetaristusse isegi kavandatust rohkem raha (466 miljonit eurot), kuid täielikku vastavust ELi nõuetele sel ajal veel ei saavutatud.

Suurtest reoveekogumisaladest ligi pooltel (44%) ei koguta reovett kokku nõutud ulatuses. Samuti on pooltes suuremate asulapiirkondade reoveepuhastites heitvee reostusnäitajad olnud korduvalt üle lubatud piirväärtuste. Seda vaatamata asjaolule, et 2010. aasta lõpuks pidid need vastama asulareoveedirektiivi nõuetele.

Keskkonnaministeerium tunnistab, et investeeringud veetaristusse asulareovee direktiivi ja joogivee direktiivi nõuete täitmiseks on kujunenud esialgu plaanitust suuremaks. Selle põhjuseks on olnud ehitusturul toimunud hinnatõus ja esialgu plaanitud tööhulga täpsustumine.

Keskkonnaministeeriumi hinnangul on suurte asulate veetaristu arendamiseks vaja investeerida ELi tulevasel eelarveperioodil 2014–2020 (Ühtekuuluvusfondist) veel 165 miljonit eurot. Selle raha eest tuleb suurtes asulates ehitada ja rekonstrueerida veel kümneid reoveepuhasteid ja joogiveetöötlusjaamu ning sadu kilomeetreid joogivee- ja kanalisatsioonitorustikke.

Samaväärne summa (167 miljonit eurot) tuleks investeerida lisaks väikeste asulate reo- ja joogiveesüsteemide rekonstrueerimisse. Kui suurte asulate puhul saadakse enamasti toetust ELi 2014–2020 Ühtekuuluvusfondist, siis väikeste asulate rahastamine peab toimuma muudest allikatest, näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskusesse laekuvatest keskkonnatasudest.

Riigikontrolli analüüs näitas, et ligi viiendiku suurte reoveekogumisalade reostuskoormus võib olla üle hinnatud. Väiksema reostuskoormusega aladele oleks saanud rakendada leebemaid reovee kokkukogumise ja puhastamise nõudeid ning vältida seeläbi rangemate nõuete täitmiseks tehtud kulutusi.

Riigikontrolli peakontrolöri Tarmo Olgo arvates peaks Keskkonnaministeerium põhjalikult üle vaatama reoveekogumisalade suurused ja sellest johtuvad veemajandusprojektide tegelikud investeerimisvajadused. „Toetust ei peaks kasutama selleks, et rajada kulukaid veemajandussüsteeme kohtadesse, kus saaks kasutada alternatiivset ja odavamat lahendust. Suurte investeeringute elluviimisel ei tohi unustada, et nende ülalpidamine kajastub varem või hiljem inimeste veearvel“.

Riigikontrolli hinnangul peavad riik ja kohalikud omavalitsused lähitulevikus tõsiselt tähelepanu pöörama veetaristu ülalpidamisele väiksemates ja väheneva rahvaarvuga asulates. Veetaristu vajab pidevat oskuslikku käitamist ja hooldust ning investeeringuid. Vee- ja kanalisatsiooniteenuse pakkumisega seotud kulud peavad kandma tarbijad, s.t kõik kulud peaksid sisalduma teenuse hinnas.

Eesti keskmine vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind on 2,6 eurot/m3. See aga ei sisalda kõiki kulusid, s.t toetuste abiga tehtud investeeringuid. Vee-ettevõtete hinnangul võib kõiki kulusid sisaldav teenuse hind tõusta isegi kuni kolm korda, mille eest tasumine võib raskusi tekitada väiksemates asulates ja vähesema sissetulekuga inimestel.

Keskkonnaministeerium nõustus enamiku Riigikontrolli järelduste ja soovitustega ning plaanib koostöös kohalike omavalitsustega alustada 2014. aastal reoveekogumisalade ülevaatamist.