Ute retseptiga vanavanaema jälgedes
Kuigatsi küla Valgamaal. Väljas on porine, lõõtsub tuul ja sajab kerget lörtsi. Hargo talu perenaine Ute Wohlrab sätib elutoa lauale valge lina ja tõttab kööki, et visata pliidi alla puid.
Ta arvab, et Eestis peavad olema valged jõulud, sest muidu on liiga pime.
“Kui sa teed siin ukse lahti, ei tea kunagi, mis ees ootab. Vahel on pori, aga vahel ei saagi ust lahti, sest see on kinni tuisanud. Siis tuleb toas tegevust leida.” Näiteks süüa teha.
Söögitegemine on Baierimaalt pärit Ute Wohlrabi sõnul oluline osa elust.
Ometi sattus ta Eestis toidu tegemisega raskustesse – talle harjumuspäraseid asju polnud saada. “Makaronid kleepusid vees üheks tükiks,” ilmestab ta oma kogemust. “Leidsin Tartu antiigipoest ühe Riias trükitud saksakeelse raamatu 1904. aastast. Selle abil õppisin, muidu oleksin nälga surnud.”
Tuleb lihtsalt maitsta!
Aga milline on jõuluroog Põhja-Baierimaa moodi? Üks variant on Spätzle koos kastme ja lisandiga. Vanavanaema retsepti järgi.
Toorainete nimekirjas on jahu, munad, punane kapsas ja veise-böfstrooganov. Peale selle sibul ja hulk muid maitseaineid. Punane kapsas on oluline, sest kasvab ja säilib Põhja-Baierimaal hästi.
Perenaine selgitab, et
Spatz on saksa keeles varblane, Spätzle aga väike varblane. Lõuna-Saksamaal pruugitakse seda sõna ka abikaasa kohta.
Spätzle on munapasta, mis kummutab arvamuse, et sakslaste pühaderoog on hapukapsas, verivorst ja sealiha.
Seda rooga saab teha nii käsitsi kui pressiga, mis tainamassi makaronideks vormib. Juurde valmistatakse kaste ja kapsas.
Ute alustab lihamarinaadist – hakib sibula ja puistab kaussi kadakamarju, loorberilehti, rosmariini, koriandrit ja tüümiani. “Kui ei tea, kuidas teha, tuleb lihtsalt maitsta, siis tulevad ideed ise,” nendib ta sealjuures. Järgnevad veiniäädikas, oliiviõli, sibul ja küüslauk.
Kindlasti ei tohi marinaadi soola panna. “Vanavanaema retsepti puhul ei ole täpselt teada, kui palju midagi sisse panna – seda rohkem, seda ettevaatlikumalt, teist asja julgelt… Kui tulemusega rahule jäin, hakkasin rohkem ja rohkem ise tegema.”
Hobusehull lapsest saati
Hargo talus majandavale Ute Wohlrabile tulevad Eestis seitsmeteistkümnendad jõulud.
“Igaüks peab olema jõulude ajal seal, kus on tema kodu,“ ütleb sakslanna, kes tuli esimest korda Eestisse 1988. aastal ja tundis Eesti taasiseseisvumisest suuremat rõõmu kui Berliini müüri langemisest. Lapsena polnud tal aimugi, et “Venemaal” elab selline rahvakild.
Wohlrab on tuntud ennekõike inimesena, kes on võtnud südameasjaks vana-tori hobuse säilitamise ja propageerimise. See on tori hobune, kes aretatud Eestis enne Teist ilmasõda.
Hobusehull on ta enda sõnul lapsest saati. Äsja sai Ute Wohlrab ühele poole Hargo talu jõululaadaga, kus ta tutvustas ka oma vastilmunud raamatut “Hannes ja Hanna”. Hannes ja Hanna on vana-tori hobused, kes elasid kuus aastat inimliku hooleta ja kelle Ute läinud suvel enda hoole alla võttis.
Miks peaks vana tõug säilima? “Aga miks on vaja säilitada Niguliste torni?” küsib ta vastu. “Kultuuri puhul ei saa mõelda kasule, vaid sellele, mis teeb inimese elu ilusamaks.”
Rahulolu vanast asjast
Jättes liha marineerima, hakib ta kapsa ja lisab õunaäädikat. Kuni liha marineerib, hakkab kapsas kastrulis podisema.
“Jõulude ajal tuleb traditsioonidest kinni pidada, ükskõik kui edasijõudnud me elus oleme,” ütleb ta. Üldse armastab ta rõhutada, et traditsioonid hoiavad ühiskonda koos ja vanad asjad loovad rahulolutunde.
“Peame oma kombeid hindama ja hoidma, muidu need hääbuvad,” jätkab sakslanna, kelle sõnul ei dikteeri Euroopa Liit seda, mida sööme või joome, vaid siinsed inimesed ise.
Kui küsida, mis on ohus, toob ta näiteks saunasingi ja suitsukala. “Väiketalunikud ei tohi oma loomade liha müüa. Kas me peame tõesti pakitoidule ja mikrolaineahjudele üle minema? Igaüks ei pea oma sigu ja vasikaid ise tapma, aga me peaksime teadma, et toidu tegemine pole aja raiskamine, vaid mõistlik kasutamine!“
Kindla käega segab ta ökoloogilisest nisujahust ja munadest kokku taina, eraldab veel kaks munakollast ja lisab needki.
Seejärel võtab seinalt kausja kuju ja sõelapõhjaga pressi, kallab sellesse tainast ning surub pressirauad pliidil muliseva veepoti kohal kokku. Munapasta, lihtsamas keeles pikad makaronid, libisevad kuuma vette.
Munapasta oli valmimisjärjekorras viimane. vahepeal oli kapsas pehmeks keenud ja liha pliidil küpsenud.
Spätzle’t süües tunnistab Ute, et pisarate arv, mida lihtne inimene elu jooksul valab, on sama mis kuulsustel või auväärsetel. “Pidev kurtmine ja probleemidest rääkimine teeb õnnetuks ja kisub ka teised kaasa. Kellele see kasulik on?“
Ta mäletab, et 1980. aastate lõpul, kui esimest korda Eestisse tuli, olid inimestel hoopis teised näod, teine pilk ja vähem kortse.
“Tavalised näod,” meenutab ta. “Praegu näen jõulude eel kurje, stressis, pinges nägusid. Mind vapustas ühe kunstniku arvamus, et nõukaajal me ei teadnud, et meil on veel palju vaja edasi jõuda! Kellega või millega võrreldes? Rootsiga? Nendega, keda näeme naisteajakirjades!? Ma võin ennast ka võrrelda Inglise kuningannaga ja end õnnetuks mõelda. Kui näen ainult teiste elu häid külgi, siis on muidugi kadestada küll ja küll.”
Leiva jagamine hääbumas
Samas väidab Ute, et raskused viivad edasi ja tagasilöögid karastavad.
“Kõike saab vabandada sellega, et meil on nii raske,” ütleb ta. “Kõige õnnelikumad inimesed, kellega olen kokku puutunud, on maailmasõja ja Siberi üle elanud vanad inimesed, kes ei kurda. See on suhtumise küsimus.”
Raskused ongi muide sakslanna järgmise raamatu teema.
Meie toidu-õhtu lõpetavad vürtsitee Chai, Saksa rosinakeeks Stollen ja Inglise mince-pie, mis on täidetud puuviljamoosiga.
Kahetsusega tõdeb Ute, et viimasel ajal on üleüldiselt kadumas koos söömine ehk perekondlik leiva jagamise komme, mis hoiab koos nii perekonda kui ühiskonda.
“See on nii kurb, sest sellega kaob suur osa kultuurist,” arvab ta.
Tänapäeva inimestel on ka tavaks öelda, et neil on kiire ja pole aega süüa teha.
“Aga millele nad kulutavad selle aja?” küsib Ute.
Ute arvates ei saa öelda, et inimestel oli varem vähem tegemist ja rohkem aega toidule pühenduda.
“Nõukaajal pidi mees päev otsa Žigulit parandama, et suvilasse sõita, pesu tuli käsitsi pesta, aga ikka oli aega süüa teha,” toob ta näiteid.
Nüüd istuvad sakslanna hinnangul paljud teleka ees ja arvavad, et kaotavad midagi, kui mingit saadet ei näe.
SPÄTZLE
Lõuna-Saksa munapasta
300 g nisujahu
4 muna + 2 munakollast
Segada tainaks, lisada vett, et tainas püsiks nätske.
Pressist keevasse vette surutud nuudleil tuleb lasta tõmmata, kuni nad üles kerkivad ning siis veel kaheks minutiks keema jätta.
BLAUKRAUT
Punane kapsas
Keeta äädikalahuses, kuni läheb pehmeks.
Lisada mett, et tasandada äädika happelist maitset.
Allikas: Ute Wohlrab
