Harjumatult tühi pärimistunnistus ei tähenda siiski, et pärija saab notari käest ainult selle tunnistuse ja peab siis pärandvara ise otsima hakkama, selgitas Murumets. „Pärimismenetluses teeb notar päringud nii vararegistritesse kui pankadesse. Saadud andmete põhjal saab pärima õigustatud isik kõigepealt otsustada, kas võtta üldse pärand vastu või loobuda sellest. Kuna pärimine tähendab ka kõigi pärandaja varaliste kohustuste omandamist, siis vajab see otsus tõsist kaalumist."

Vana seaduse puhul oli sageli probleemiks ka see, et seadusjärgne pärija elas küll pärandajaga koos ja asus pärast pärandaja surma pärandvara kasutama, kuid ei kiirustanud pärimise vormistamisega. Kuna seadus nägi pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks ette 10 aastat, valitses senikaua kõigi ümbritsevate jaoks õiguslik ebamäärasus. Uue pärimisseaduse järgi on sellises olukorras juba kolme kuu möödudes selge, kas pärija on pärandi vastu võtnud või mitte. Vajadusel saab huvitatud isik, näiteks korteriühistu või kohalik omavalitsus, ise algatada ka pärimismenetluse pärija välja selgitamiseks.

Uus seadus näeb ette ka senisest selgemad eeskirjad notaritele pärimismenetluse läbiviimiseks. Samuti täiendati pärimisregistrit reguleerivaid sätteid, pärimisregistrist on uue seaduse kohaselt võimalik teada saada ka seda, kellele on pärimistunnistus välja antud, s.t kes on pärija.

Uue pärimisseaduse kohta saab lähemalt lugeda ka: http://www.just.ee/33096