Uusasumid jätavad metsloomad koduta
Roomajate asjatundja Peeter Põldsam räägib, et temalt küsitakse tihti, kuidas lahti saada rästikutest uue kodu õues. Siis selgub, et kodu ongi rajatud otse rästikute põlisesse elupaika. Kui nii, siis tuleb Põldsami sõnul veel mõnda aega ebatavalise naabrusega leppida.
Rästikujuhtumid on enamasti pärit saartelt. Kuid mis toimub mandril linnade ümber? Eredaim näide on pealinnast: inimesed on rumalast peast oma uusasulatega sulgenud isegi metsloomade käiguradasid. Seega juhivad nad lausa ise loomi oma õuele, maanteele, linnatänavatele.
Viimsis juba liiga hilja
Näiteks Viimsi vald on kasvava ehitustegevusega surumas oma metsloomi poolsaare keskele jäävatele metsaaladele. Isegi kui pandaks punkt, et siit alates enam metsaala ei vähenda, ripub tulevik nii-öelda juuksekarva otsas.
Elustiku loomulikuks eksistentsiks on Viimsi metsad eraldi liiga väikesed. Peaks säilima rohekoridorid, ühendusteed poolsaarest mandri pool asuvate teiste suuremate rohealadega, aga need on ühel või teisel pool vallapiiri täis ehitatud. Ainus allesolev ühendustee on küsimärgi all, kuna sinna on plaanitud ehitada veel elamuid ja raudtee.
Väljapääsuta jäävad poolsaare metsloomad isolatsiooni, mis hakkab neile mitmes mõttes halvasti mõjuma - asurkonnad nõrgenevad, liike jääb vähemaks, nende omavahelised suhted muutuvad. Kõige lõpuks teeb inimene taas karuteene iseendale, vähendades looduslikku mitmekesisust, mida ta ju nii meelsasti metsas nautimas käib.
Parem pole olukord teistes pealinnaga piirnevates valdades. Rae vallas on ehitust dikteerinud arendajad. Näiteks metsloomade liikumiskoridor, mis on kulgenud Tallinna lennuvälja ja Mõigu vahelt Ülemiste järve poole, on täis ehitatud ja tuleks tegelikult lõplikult sulgeda, et kujundada selle asemele linnast kaugemale uus koridor, mis oleks nii loomadele kui inimestele ohutum.
Loomad, kes kipuvad harjumuspärast rada pidi üle Tartu maantee minema, ei pääse enam igalt poolt läbi. Nii võib neid teele sattuda hoopis pikemal teelõigul ja igalt poolt.
Loomad on lõksus
Harku vallas on jõutud arusaamani, et loomade liikumisteid tuleks hakata taastama - valla metsasus on alla kriitilise 50 protsendi ning loomade senised liikumisrajad on ehitistega muudetud liiga kitsaks ja katkendlikuks.
Üht tähtsamat roheala, Harku järve metsa, kasutavad ehitisteta osas aktiivselt puhkajad, nii et metsaelu on seal nii või teisiti häiritud.
Ka Tallinn ise pole targem. Näiteks Kakumäe poolsaare metsad, kuhu jääb üks Tallinna tähtsaid rohealasid, on tihedasti uusasulatest ääristatud. Suuremad metsloomad pääsevad ühendusteid mööda vabaõhumuuseumi metsa, millest võib aga saada nende jaoks ökoloogiline lõks, kui edasi ei pääse.
Õismäe raba ja seda ümbritsevad metsad, mis on metskitsede toitumisalad, on ehitistest ja inimtegevusest kurnatud ning loomade mujale viivad käigurajad on läbi lõigatud.
Juba on märgatud kitsede arvukuse vähenemist, kuigi kits iseenesest talub inimese lähedust paremini kui põder.
Metskitsele meeldib, et inimene peletab eemale tema looduslikud vaenlased suurkiskjad, ent asemele tulevad häirimisest põhjustatud stress, mis mõjub ka sigivusele, hulkuvad koerad jne.
Ei saa ütelda, et keegi pole üldse neist asjust kunagi mõelnud. Inimmõju leevendavast ökovõrgustikust maastikul hakati Eestis rääkima juba 1970ndail.
Viimatine samm oli valitsuse 1999. aasta korraldus, mille alusel koostati terves riigis maakondade kaupa rohevõrgustiku teemaplaneeringud - kaartidele märgiti suuremad metsamassiivid, kaitsealad jms (rohevõrgustiku tuumalad) ning neid ühendavad nn rohekoridorid.
Rohevõrgustikud vaid paberil
Sellise võrgustiku säilitamine pidanuks tagama, et maale kippuvad inimesed ja nende uusasulad, aga ka uued teed ja muud rajatised jätavad normaalselt ruumi looduslikule elustikule ning aitavad hoida looduslikku aineringi stabiilsena.
Maakonniti tehti planeeringut, et roheline võrgustik oleks terviklik - pole ju kasu rohekoridorist ühe valla piirini, kui piiri taha on ehitatud linn.
Aga maakonna rohevõrgustikku, mida omavalitsused oma planeeringuid tehes peaks arvestama, ei ole määratud kohustuslikuks ehituskeelualaks. Rohelistest koridoridest ei ole tehtud kaitsealasid, pigem on loodetud inimeste mõistusele - ainult loll ehitab ju uue küla metsloomade käigurajale.
Kahjuks on selgunud, et Eesti ühiskonnas on inimeste isemõtlemise võimele loota veel liiga vara.
Soovituslikke rohevõrgustiku alasid on päästerõngana püüdnud kasutada kohalikud inimesed, kui näiteks nende kodu lähedale rohealale on plaanitud rajada kaevandust. Ei tea, et kusagilgi oleks seda võetud argumendina - mis pole kohustuslik, sellest just nagu ei pea välja tegemagi.
Loom vajab liikumisruumi
Loodusvõõramale inimesele võib tunduda, et näiteks põdrale piisab ühest metsatukast - elagu seal ja sigigu.
Tegelikult liiguvad loomad sesoonselt üsna suurel maa-alal - talveks otsivad põdrad okaspuumetsa ja suveks võsastikku, sügiseseks jooksuajaks minnakse oma harjumuspärastesse pulmapaikadesse, poegimiseks on omad paigad jne.
Samamoodi liikuv on metssiga. Näiteks metskits või rebane tahavad korraga nii tihedat metsa, kus varjuda, kui ka lagedamat põldu-niitu-võsastikku, kus toituda. Sama lugu on paljude linnuliikidega. Kui veel pisematest rääkida, siis siil ju ka lahkub aiast, mis on viimse sopini madalaima lõikega muruks vuntsitud.
Peale selle taimestik, mis tihti paljuneb loomade, lindude või tuule abil, ja väiksemate loomade seltskond, kellest paljude kohta teame liiga vähe.
Loodusfotograaf Arne Ader rääkis, et mood kaevata tehistiike on hakanud mõjutama konnade arvukust, kuna hävitab nende elupaikasid.
Iga selline muutus looduses aga käivitab muutuste rea - väheneb nende toidulaud, kes konnadest toituvad jne. Samas ei ole kahepaiksete seisukorda Eestis jõutud veel piisavalt uurida.
Vähe on teada ka kõrgehitiste (sh mobiilimastid) mõjust rändlindudele.
Küll on teada: mida suurem roheala, seda suurem on tõenäosus, et peale servaliikide, kes inimnaabrust paremini taluvad, elab selle sügavuses ka pelglikumaid ja haruldasemaid liike. Kui sellisel alal on ühendust ka naaber-rohealadega, on liikidel eeldusi olla elujõus.
Mida väiksemaks ja isoleeritumaks rohealad jäävad, seda vaesem on sealne elustik, seda rohkem suudab looduslikke kooslusi mõjutada inimtegevus (sportijad, jalutajad) jne.
Maa pole maa ja...
Linnade lähialad on kummalises muutumises: inimesed kolivad linnast maale, et mõnusamas keskkonnas elada ja loodust nautida, kuid tegelikult asuvad nad tihti hoopis sedasama igatsetud keskkonda halvemaks muutma.
Enamasti jääb linna lähedale maale kolinud rahvas linnas tööl käima, mis tähendab liiklustiheduse suurenemist. Samas on häiritud metsloomad, kes üha sagedamini satuvad maanteedele, aina sagedamini juhtub nendega liiklusõnnetusi.
Need inimesed aga, kes on linna elama jäänud, kohtuvad järjest sagedamini linnas segadusse sattunud metsloomadega, kes pole oma traditsioonilisi käiguradasid enam üles leidnud või kes ehitustegevuse läbimõtlemata planeerimise tõttu lausa suunatakse linna vahele.
Selle kirjutise allikas on Euroülikooli keskkonnakaitse teaduskonnas õppiva Mare Puusepa tänavune bakalaureusetöö "Rohevõrgustiku rakendamine valglinnastumise tingimustes. Põhjendatus ja korraldus", mis võrdleb Tallinna ning Viimsi, Rae ja Harku valla rohevõrgustikke tegelikkusega.
Kas valglinnastumine on rohevõrgustike säilimise mõttes üle-eestiline probleem?
Kaupo Kohv, Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist
Need protsessid kipuvad olema stiihilisevõitu igal pool, aga ma ei ole kuulnud, et mujal, Tartus, Pärnus või Viljandis sellega probleemid nii suured oleks. Tallinn on nii suur, et selle ümber konfliktid teravduvad.
Mina olen uurinud rohevõrgustiku seisukorda Harku vallas, kus on teravdunud vastuolu arendajate ja elukeskkonna säilitajate vahel.
Asi on olnud ka selles, et maakondade rohevõrgustiku planeeringud on liiga üldised, omavalitsused ei leia neist piisavalt põhjendusi, miks peaks näiteks rohekoridori mingis konkreetses kohas säilitama. Selles mõttes on omavalitsuste planeeringud ja rohevõrgustiku planeeringud täiesti erinevatel alustel. Maakonna planeeringukaardile on võrgustik peale märgitud laia joonega, mis tihtipeale üldse ei järgigi konkreetset olukorda looduses.
Eestimaa Looduse Fondi töö on Harku vallas kindlasti arendajatele pinnuks silmas, sest see järgib tegelikkust, selles on selgitatud näiteks ka rohekoridoride vajalik laius jne. Eestis ei ole piisavalt uuritud valglinnastumise mõju loodusele, aga mõneti saame kasutada muu maailma kogemust. Näiteks - mis hetkest, mis liiklustihedusest alates muutuvad maanteed metsloomadele ületamatuks barjääriks või mis hetkest olemasolev rohekoridor pikas perspektiivis enam ei toimi.
Ehitustegevust planeerides tuleks rohevõrgustikku jälgida, sest hilisem taastamine on märksa keerulisem. Ka seetõttu, et maadel on palju eraomanikke, kellega tuleks siis kokkuleppeid teha.
| Tallinna sattunud metsloomad | |||||
|
2003
|
2004
|
2005
|
1006
|
2007
|
|
| Põder |
26
|
9
|
9
|
28
|
16
|
| Metssiga |
1
|
-
|
1
|
-
|
-
|
| Metskits |
6
|
19
|
24
|
16
|
16
|
| Rebane |
9
|
30
|
3
|
14
|
10
|
| Kährik |
2
|
1
|
4
|
2
|
1
|
| Nugis |
2
|
-
|
-
|
-
|
-
|
| Jänes |
3
|
1
|
1
|
4
|
1
|
| Mink |
1
|
-
|
-
|
1
|
1
|
|
Allikas: päästeameti andmed Mare Puusepa bakalaureusetöös |
|||||
