Uusi paljastusi ennetades: Repinski räägib ise kõik ära
Jürgen Ligi tegi laupäeval teie kohta iroonilise postituse, kus ütles, et kui te nüüd ameti kaotate, siis asja pärast, mille eest olete ainsana juba karistuse saanud. Kas Ligil on midagi teie vastu?
Ei usu, suhtlesime Jürgen Ligiga palju Riigikogu jõusaalis, olin seal sage käija ja tema samuti. See, mis ta kirjutab, on ju õige, et karistus on kantud ja milleks teist korda sama asja eest karistada?
Kui olla päris aus, siis kui Jüri Ratas mulle ministrikohta pakkus, ei tulnud mul see juhtum üldse meelde. See oli nii ammu! Ja kui mul oleks siis olnud advokaat, poleks sellest üldse kriminaalasja saanud, sest keegi kahju ei saanud.
Praegu tundub, et ministriks jäämiseks on olnud seda kõike liiga palju. Mis te ise arvate?
Mina võitlen lõpuni, et jääda sellele kohale. Olukord on raske, sest meie inimesed, meie juhatuse liikmed pole olnud kunagi sellise meediasurve all.
On ka neid, kes ütlevad, et see on meie jaoks test — kas saame hakkama? Keskerakond ei tohi mingil juhul uuesti sattuda opositsiooni, see oleks lõpp, sealt oleks võimatu tagasi tulla.
Kui ma sain selle koha, siis ma teadsin, et see on vastutusrikas koht ja ma tahan palju asju ära teha, aga kui hakkasin asjadesse süvenema, siis nägin, et teha on võimalik isegi rohkem, kui ma lootsin.
Siiski Kuremäe juhtumist. Jutud sellest, et teie minevikus on leidnud aset kriminaalne episood, ringlesid juba mõnda aega. Karistus on kantud ning asi aegunud, aga tekitab palju küsimusi. Raskeid aegu on teistelgi peredel olnud, kuid enamasti lapsed pole sellisele teele läinud. Seda enam, et olete ju usklik?
Jah, olen usklik.
Kui olin 15, siis oli meie perel majanduslikult väga raske aeg. Hommikul tehti süüa ja toit jagati kõigi vahel ära, keegi ei saanud nii palju, kui oleks tahtnud. Ma tundsin, et pean midagi tegema, tundsin, et olen ka vastutav oma pere olukorra eest.
Mul on küll kaks vanemat venda, aga nemad olid kodust juba ära, õppisid Tartus ja püüdsid ise kuidagi ellu jääda, nii palju, kui said muidugi aitasid.
Ma olen harjunud tööd tegema, olime õega mitu aastat lehelapsed sellest peale, kui olin 10aastane, müüsime tänaval Põhjarannikut. Kui maale kolisime, kadus see võimalus ära ja aitasime siis vanemaid talutöödes.
Vanemad oli tööl väetisetehases Nitrofert. Seal ühel hetkel enam korralikult ei makstud, kumbki sai 1000 krooni kuus, siis läkski väga raskeks. Pakkusin ennast Kurtna seafarmi tööle, sealne perenaine Pille Juursalu ei võtnud mind, olin liiga noor, ta ei tahtnud vastutust võtta, kuigi isegi mu ema palus teda. Mõtlesin, et mis küll teha? Igal pool ajalehtedes olid siis kuulutused, kus paluti suurtele peredele abi või tehti mingeid korjandusi.
Ja sealt tuli mõte kloostri nime alt raha korjata?
Jah. Olin näinud krimifilmidest, kuidas anonüümkirju saadetakse ja lehtedest tähti välja lõigatakse. Kirjutasin kuulutuse teksti trükitähtedega, et keegi mu käekirja ära ei tunneks ja jälile ei saaks.
Seega te saite aru, et teete midagi halba?
Jah, kartsin, et asi tuleb välja. Samas ei mõelnud ma üldse sellele, et kui keegi tahab annetada Kuremäe kloostrile ja seal on minu kontonumber, siis need ei lähe üldse omavahel kokku.
Kuidas see asi välja tuli?
Kloostris märgati kuulutust, neil on seal jursitid, nad tegid politseile avalduse ja väga kiiresti jõuti minuni. Tunnistasin kohe kõik üles, aga ülekuulamine kestis mitu tundi. Politseinikud ei uskunud, et mõtlesin selle ise välja ja püüdsid selgitada, kes asja taga tegelikult on.
Kui kloostris saadi teada, et tegemist on alaealisega, siis nad tahtsid avaldust tagasi võtta, kuid see polnud enam võimalik.
Kas te kohtusite iguumenja Varvaraga pärast juhtumit?
Kohtusin ja seal juures oli mitu inimest. Ma palusin andeks ja nemad andsid. See oli mulle suur õppetund. Sain aru, et ma ei tohi midagi mustalt teha, sellele järgneb karistus. Mõistsin, et olin läinud üle piiri, et nii ei tohi.
Iguumenja Varvara on olnud hiljem minu elus väga oluline. Kui midagi suuremat oma elus ette võtsin, siis alati suhtlesin esmalt temaga. Nüüd on ta mitu aastat surnud, aga ma käin tema haual ja räägin seal asju, mis on hingel.
Kui kaua Jüri Ratas on sellest kriminaalasjast teadnud?
Eelmisel reedel rääkisin valitsuse meedianõunikule ja tema rääkis Jüri Ratasele.
Teil kellelgi ei tulnud pähe ise see meediale ära rääkida?
Oli selline mõte, aga erakond ei kiitnud seda heaks.
Kuidas põllumehed suhtuvad teie ümber käivasse melusse?
Pärast Ekspressi artiklit helistasid paljud ja ütlesid, et nad teavad väga hästi, kuidas maaelu tegelikult käib ja see on linnainimese poolt kirjutatud, kes näebki asja teistmoodi.
Mind paneb imestama, et kuigi ma lükkasin kõik nende väited ümber, ei ole keegi vabandanud! Kas või see, et mahekarjas peavad loomad aastaringselt jalutama, mis ma pean siis nendega tegema, nad soojale maale viima?
Paari päeva eest sain kirja Hollandist De Mölkereist, kus küsitakse, mis meil siin toimub.
Võin seda näidata.
Aga näidake.
(Repinski leiab telefonist 30. novembri kuupäevaga kirja, mille on allkirjastanud De Molkerei esindaja Els Hartog, kes kirjutab, et on saanud viimastel päevadel väga palju kummalisi küsimusi meediaväljaannetelt ning leidnud, et nende sõnu on meedias vildakalt esitatud. Seetõttu on ta palunud, et ükski töötaja pressiga enam ei suhtleks. Ajakirjanikud on tema sõnul saanud aga kontakti tema poja David Hartogiga, kes pole enam kaks aastat tootmisega seotud. Kirja lõpus ütleb Els Hartog, et vajadusel on nad valmis Repinskit igati abistama.)
Huvitav. Meedia on teile siis liiga teinud?
Olen meedia jaoks suurepärane võimalus, et müüvaid lugusid teha. Meil on selline meediakultuur ja kui võimalus tekib, siis seda kasutatakse.
Ütlen ausalt, ma ei muretse praegu enda pärast. Kui ma poleks Riigikokku läinud, siis toimetaksin rahulikult farmis ja mul oleks väga positiivne tagasiside meedialt. Aga nüüd ma olen juba käivitanud muudatusi ja ma ei taha neid pooleli jätta.
Veel üks asi — kõik ettevõtmised, millele olen kloostrilt õnnistust palunud, on siiani õnnestunud. Ka need, mis on algul uskumatuna tundunud, kasvõi see kitsefarm. Ka siis, kui mulle tehti ettepanek saada ministriks, helistasin iguumenja Filaretale ja tema ütles, et sa saad hakkama, usu sellesse! See andis mulle väga palju kindlust.
Ja ma ütlen, et kui ma poleks saanud ministriks, siis ma oleksin väga tõsiselt planeerinud Riigikogust lahkumist. See pole minu koht, et lihtsalt istuda seal päevade kaupa. Ma olen tegutseja, mul tavaline aastane läbisõit autol on ligi 100 000km.
Sellega seoses — teil on ka väga palju trahve.
Jah, neid on isegi rohkem, kui siiani on sellest kirjutatud. Kõik pole kiiruse eest, on ka autodel või traktoritel tehnoülevaatus või kindlustus tegemata. Tegime näiteks traktoritega metsatööd ja pidime üle tee sõitma, ühel mehel puudusid traktoriload. Kõik saime trahvi, mina ka. Pärast üks politseinik seletas mulle, et mida rohkem protokolle tehakse, seda parem ja sealt said nad neid tol korral teha kuus, kolm neist tehti mulle.
Teil load on ikka alles jäänud?
Ei. Üle-eelmise aasta lõpus võeti kaheks kuuks ära, eelmise aasta algul sain tagasi — ületasin kahel korral kiirust rohkem kui 20km/h. Sõitsingi kaks kuud liinibussiga, väga mõnus oli, sain palju tööd teha ja ei pidanud ise pidevalt roolis olema.
Te olevat raamatupidaja lahti lasknud. Miks?
Ei. Ma vahetasin kevadel raamatupidajat. Mind aitas selle ajani üks sugulane, kes tegi kõike käsitsi, paberi ja pliiatsiga, kuid nii enam ei saa. Kui tekkis vajadus minna üle raamatupidamisprogrammile, siis leppisime kokku, et leian teise tegija ning sellest ajast ostan ühelt firmalt teenust.
Teie töötajad on teist selja taga kuhjaga halba rääkinud. Miks te neile ei meeldi?
Kui läksin Riigikokku, siis ütlesin, et ärge muretsege, jään teiega. Toimetasime ju selle ajani koos, lükkasin sõnnikut, tegin, mis vaja. Aga siis ma enam ei jõudnud ja töölised hakkasid ette heitma, et Martin, sul on ükskõik, mis siin toimub. Mina jälle ütlesin, et ärge helistage iga asja pärast, kui mõni võti on kadunud või on muu pisiasi, et mõelge ise, kuidas saab. See on minu viga, et suhted halvaks läksid.
Ent see pole veel kõik. Räägime sellest, mis veel on välja tulemas. On ka üks kindlustuspettus, millega seotud olete.
Seesama Nikita Sahharov, kes Ekspressi artiklis ainsana oma nimega oli, tegi eelmise aasta algul tööle tulles uue mikrobussiga kaks avariid. See oli meie põhiline müügiauto, täitsa uus buss. Nikita helistas ühel päeval ja küsis, kas kindlustusega on kõik korras. Vaatasin, et tõesti, kasko on uuendamata ja ütlesin, et teen selle ära, aga mis siis on, kas midagi juhtus? Tema vastas, et ei, kõik on korras. Hiljem selgus, et ta oli bussiga sõitnud maa-alusesse parklasse, ei arvestanud selle kõrgust ja sõitis pealt külmutusseadmed puruks. Mulle rääkis ta sellest alles kaks nädalat hiljem nagu oleks see alles juhtunud. Mis seal ikka, saatsin ta kindlustusse. Kuni varuosi oodati, tegi ta uue avarii.
Peale seda kuulsin, et ta räägib minust ja farmist väga halvasti. Otsustasin temaga töölepingu lõpetada, isegi ei nõudnud sisse kasko omaosalust, mis oli kummagi juhtumi eest 300 eurot, kokku 600.
Nikita ütles, et pole nõus lõpetama, ähvardas meediasse minna ning saatiski hiljem kõigile väljaannetele kirju. Siis ta kirjutas ka kindlustusfirmasse ja alles siis ma saingi teada, kuidas kõik tegelikult oli ja et ma olen teadmatult osalenud kindlustuspettuses. Tegime kindlustusfirmaga lepingu, et see raha tagasi maksta ja siiani teen neid makseid, kuigi kahju põhjustas Nikita.
Arvan, et detsembri jooksul esitame talle nõude, et temalt see raha kätte saada, kuigi selleks paistab olevat väga vähe lootust.
Kitsefarmil on probleeme korjuste Vireeni veoga. Veterinaar- ja toiduametil on teile etteheiteid? Miks te valeandmeid olete esitanud?
Sain eile kirja VTAst, kus küsiti, miks saatelehel on lammas, aga tõend on väljastatud kahele kitsele ja kahele tallele, aga lõpuks on kitsede arvuks märgitud viis. Lähen täna Konjusse ja uurin, kes ja miks sinna nii kirjutas, mingeid lambaid ei saanud seal üldse olla.
Teine küsimus on see, et veterinaartõendid surnud loomade kohta esitati novembris, aga Vireeni viidi nad veebruari alguses. Ma ei oska öelda, miks varem ära ei viidud, kas arve oli maksmata või oli seal midagi muud. Kui on miinuskraadid, siis pole see probleem, nad on spetsiaalses konteineris, ei lagune.
Kas te maksite ümbrikupalka?
Ei. Näiteks seesama Nikita Sahharov sai palka sularahas. Ta andis alati allkirja kassa väljamineku orderile, aga võis ikkagi arvata, et saab mustalt, kuigi kõik maksud olid makstud.
See et meedia opereerib kuulujuttudega, on üldse imelik, kui on mingi info, siis andke see maksu- ja tolliametile, nende pädevus on seda uurida ja siis öelda, kas oli midagi valesti.
Maksu- ja tolliamet ei anna sellist infot välja.
Kui algasid jutud, et olen mustalt maksnud ja endale pole üldse maksnud, siis helistasin ise Marek Helmile ja ütlesin, et vaata ise, sa ju näed, et kõigile on makstud, palun kinnita seda meediale. Ta ütles, et nad ei saa seda teha, kuigi meedia on palju päringuid teinud, need on isiklikud andmed ja nad ei saa neid avaldada.
Probleeme on siiski väga palju, olete iga päev mingi uue asjaga meedias. Kas teil pole palutud ise tagasi astuda?
Ei. Seda pole keegi öelnud. Inimesed julgustavad, põllumehed samuti. Ma saan aru, et tõesti on palju neid, kelle meelest peaksin tagasi astuma, aga fakt on ka see, et on palju neid, kelle meelest ei peaks.
Peaminister oli intervjuus Eesti Päevalehele pettunud, et valitsuse muud tööd ei märgata, tants käib ainult ümber teie.
Reede oli minu jaoks väga negatiivne. Esiteks tuli uudis, et Keskerakonna toetus on langenud ja siis tuli minu uudis. Ma arvan, et need kaks uudist läksid peaministri peas kokku, ent mina neid ei seosta.
Pigem ongi loogiline, et erakonna toetus venelaste hulgas on langenud peale seda, kui Savisaar maha võeti. Kõik teadsid, et see toetus kukub ja seda tähtsam on praegu maaeluministeerium ja see, et elu maal muutuks paremaks.
Kas Jüri Ratasel jagub närvi teid ametisse jätta?
Jah, ma usun seda. Kui ta praegu annab alla, siis ta jääbki alla andma.
Te ei tunne, et tõmbate alla terve valitsuse mainet?
Pigem on nii, et praegu tuuaksegi negatiivseid asju välja ja me peame selle üle elama. Kui põllumehed näevad, et positiivsed muutused tulevad, siis on need kõigile kasuks ja kõik on lõpuks rõõmsad.
Palun seletage lihtsale inimesele, kuhu läks 800 000 toetuseurot?
See üldsumma oli mulle üllatus, ma isegi ei teadnud, et seda on nii palju kogunenud. Üks osa läks farmi rekonstrueerimisele, see oli 76 000. Algul planeerisime teha ainult kitsede osa, aga siis soovitasid spetsialistid uuendada ka lehmade osa, muidu tuleb see töö varsti ikkagi ette võtta. Kokku läks kogu töö ligi 150 000 eurot. Minu otsus oli panna raha lauda sisse, mitte fassaadi. Sellepärast võib tekkida küsimus, et hooned on nii vanad, väljast kulunud, kuhu raha läks?
Põllumajanduses ongi investeeringud suured. Tõin Lätist 130 kitse, üks kits maksis keskmiselt 250 eurot, sinna läks juba üle 30 000 euro.
Samuti ostsin paarkümment mullikat, üks mullikas maksis tuhatkond eurot.
Põllumajanduses ongi nii, et kui peale võlgade tasumist jääb raha üle, siis see läheb investeeringuteks, neid on alati vaja teha. Näiteks ma tahan talledele osta söötmisautomaadi…
Kas te ei pidanud mitte kitsefarmi juhtimisest taanduma?
See on plaan. Ma juba leidsin tubli inimese farmi juhtima, kui algas meediakära. Ta lõi kartma ja ütles, et ei taha tulla, kui on nii palju kära ja otsitakse, mida iganes, et ehk tuleb hiljem.
Täiesti sinnapaika ma farmi jätta nagunii ei saa, omanikuna ma ju vastutan selle eest. Kõik ettevõtte jaoks võetud liisingud ja laengud ja võlad on küll palju väiksemad, kui Taavi Rõivase isiklik laen, aga need on võetud nii, et ma ise vastutan kõigi nende eest.
Teie nädalavahetused lähevad siis ikkagi mööda kitsefarmis?
Täna õhtul sõidan juba sinna. Mul pole tõesti muud aega sellega tegelemiseks, ministrina mul on esimesed kohtumised tööpäevadel juba kell 7 hommikul, koju jõuan vahel südaööseks.
Miks te niimoodi rabelete? Ei ole siiski päris kindel, et te kauaks sellele kohale jääte.
Just sellepärast töötangi väga intensiivselt, et ei tea, palju mul aega on. Ma ei arvanud, et see amet pakub nii palju reaalseid võimalusi midagi ära teha. Tunnen end nii nagu hobune, kes pole paar päeva joonud ja siis on jõudnud kaevule.
Püüan maksimaalselt tegutseda, et saavutada kiireid tulemusi.
Kui ikkagi vahetatakse välja, siis kes tuleb asemele?
Ma ikkagi usun, et seda ei juhtu. Ma usun märke. Juba varem ütlesin Siret Kotkale, et mul on selline tunne, et kahe kuu pärast mind ei ole enam Riigikogus, kas saan ministriks või lähen erasektorisse tagasi. Küsisin Siretilt, mis ta arvab, kas peaksin ministriameti vastu võtma, kui see teema tuleb ja tema ütles, et kui pakutakse, siis on see märk, siis Jumal tahab, et ma oleksin seal ja teeksin midagi põllumajanduse jaoks ära.
Kui Jüri Ratas seda kohta pakkus, siis olin kohe nõus. Aga kui tulin kabinetist välja, helistasin ikkagi iguumenjale ja küsisin, mis ta arvab. Ta vastas, et Jumal ei anna neid asju niisama. Kui pakutakse, siis tuleb vastu võtta, need asjad ei tule niisama, seal on mul mingi missioon täita.
Kui palju tunnete survet Reformierakonnalt?
See on väga tuntav. Nad püüavad kontaktis olla keskerakondlastega, eriti nendega, kes on Riigikogus, samuti nendega, kes polnud kongressil Ratase poolt. Tehakse konkreetseid ettepanekuid, et kui aitate selle koalitsiooni lagunemisele kaasa, siis igal juhul järgmine koalitsioon on Kesk pluss Reform ja kui aitate, siis arvestatakse teiega täielikult, kõik saate midagi. On isegi lubatud, et peaminister tuleb küll Reformierakonnast, aga me paneme nimed lauale ja te saate ise valida, kes see on.
Olete teinud rekordi nõunike palkamises.
Kokku tuleb nõunikke viis. Nõunike kohti on iseenesest kokku kolm, üks tegeleb meediaga, teine on mu isiklik nõunik ja ühele kohale võtsin kolm põllumeest, kes kõik saavad kolmandiku palgast. Nimesid on seega rohkem, aga täiskohtade arv pole muutunud. Eelarve on sama suur nagu enne. Esialgu proovime kolm kuud ja vaatame, mis sellest koostööst sünnib. Kui vaja, siis muudame seda süsteemi.
Ekspressi videos oli üks mees käruga, kogu pilt nägi väga nukker välja. Pressikonverentsil olite kaadrist selgelt häiritud ja juhtisite sellele eraldi tähelepanu. Kes see mees on?
Minu vend.
Teie vend?
Mul on kaks vanemat venda, üks õppis infotehnoloogiat, teda olen viimasel ajal harva näinud, ta ei suhtle perega. Teine vend õppis kunstiakadeemias, ta on andekas, algul läkski kõik väga hästi, aga hiljem tulid ööklubid, ta hakkas pidutsema, erinevaid aineid tarbima ja selle mõjul vallandus tal skisofreenia.
Ta on püüdnud endalt kolmel korral elu võtta, olnud ravil, sealt põgenenud… tuleb väga halvasti toime. Arst seletas, et ta ei taju maailma nagu teised inimesed. See on olnud hästi raske. Ta on elus ainult tänu sellele, et saab farmis töötada.
Tegelemine loomadega on ainus asi, mis teda aidanud on, seal pole stressi, keegi ei naera tema üle, ei kiusa. Tal on paremad ja halvemad ajad. Paremal ajal ei saa keegi aru, et temaga midagi halvasti on.
Ja teie kaks õde, millega nemad tegelevad?
Üks õde on juba aastaid Šotimaal, üks töötab Konju kitsefarmis.
Kuidas te suhtute küüditamisse?
Minu ema on eestlane, tema endine perekonnanimi on Mägi. Tema vanavanemad küüditati ja see on meile väga-väga valus teema. Tulla täna ütlema, et mina ei mõista hukka küüditamist, on väga ebaõiglane! Ma oleksin sellele alla kirjutanud, kui ma poleks samal ajal olnud Ida-Virumaal!
Ma olen sellest ajakirjanikele rääkinud, aga nad ei ole seda artiklitesse pannud, ilmselt pole see neile oluline.
Mu vanaema suri, kui mu ema oli 9aastane ja ema kasvas üles venekeelses peres, unustades eesti keele peaaegu täiesti. Nii oligi meie kodune keel vene keel.
Käisin vene koolis ja seal eriti hästi eesti keelt rääkima ei õppinud. Hiljem sain aru, et see on vajalik ja püüdsin ise juurde õppida ning teen seda siiani.
Kas Krimm oli Putinile vajalik? Te olete väidetavalt midagi sellist öelnud.
Muidugi ma ei arva nii. Üks rootslasest ajakirjanik otsis vene keelt emakeelena rääkivat riigikogulast, et intervjuu teha. Olin lahkelt nõus ja kui hiljem lugu nägin, siis hoidsin kahe käega peast kinni, et kuidas nii oli võimalik mu sõnu tõlgendada!
