Väärtustades nüüdisaegset arhitektuuripärandit


Väärtustades nüüdisaegset arhitektuuripärandit
Rapla KEKi haldushoone. Arhitekt Toomas Rein. Projekt 1971, valmis 1977.ARHITEKTUURIMUUSEUMI FOTOKOGU

20. sajandi ehitiste maht on tohutu.
Seda ehituspärandit ohustab eelkõige lagunemine, aga ka mahajäetus ja ka kasvava kinnisvaraarenduse surve.

Eesti Kunstiakadeemia ja Muinsuskaitseamet kutsusid seetõttu ellu “Eesti 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamise ja analüüsi projekti”.

Projekt algas 2007 ja kestis 2012. aastani. Selle alguse, käigu, tulemuste ja tuleviku kohta annab ülevaate Muinsuskaitseameti ehitusmälestiste peainspektor Triin Talk.

Mis tingis 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamise projekti ellukutsumise?

2007. a lammutati − hoolimata kultuuritegelaste ja laiema avalikkuse vastuseisust − Sakala keskus. See viis tõdemuseni, et meie lähimineviku arhitektuuripärand on paljuski väärtustamata ja kaitseta. Selle valguses otsustatigi alustada 20. sajandi arhitektuuri kaardistamise ja uurimisega.

Millised olid projekti esmased eesmärgid?

Põhiline eesmärk oli kaardistada ja analüüsida Eesti uuemat arhitektuuri, tõsta teadlikkust selle väärtustest ning valida välja parimad näited, mida tuleks säilitada ja kaitsta.

Millal projekt algas ja kes olid selle käivitajad?

Töö käis 2007.−2012. a. Tellija oli Kultuuriministeerium ja läbiviija Eesti Kunstiakadeemia.

Kas projekt hõlmas ainult 20. sajandit? Miks just selline algus ja lõpp?

Seotud lood:

Käsitletav periood oli tegelikult 1870−1991. 1870. a valiti algusdaatumiks, kuna siis jõudis Eestisse raudtee, ning tööstuse ja tehnoloogia arenguga muutusid oluliselt ehitusvõtted ning arhitektuurikeel. Uurimusperiood lõpeb 1991. aastaga, sest taasiseseisvumisaegsed ehitised on veel liiga uued, et neid arhitektuuriajaloo seisukohast hinnata.

Kui palju väärtuslikke ehitisi üle Eesti kokku saadi?

Täpset ehitiste arvu on võimatu öelda, sest paljudel juhtudel vaadeldi ühe kompleksina tervet hoonete kogumit, näiteks tööstuskompleksi, suvilarajooni, elamukvartalit vms.

Projekti käigus käsitleti üle 2300 objekti, registris on arvele võetud 1722 kahekümnenda sajandi objekti. Samas andmete korrastamine alles käib, see ei ole päris lõplik arv. Eriti väärtuslikke objekte, mille kohta on koostatud eksperthinnangud ja tehtud mälestiseks tunnistamise ettepanekud, on 116.

Kas mõne ehitise säilivus oli ka otsese ohu all?

Jah, paljude ehitiste säilimine on ohus, sest lammutamine ei ole otseselt keelatud. Mõned kaardistatud hooned ongi vahepeal juba lammutatud, näiteks Kloogaranna bussipeatus ja üks nõukogudeaegne kohvik Viljandis.

Millised on tulevikuplaanid?

Esimeses järjekorras on plaan selle suve jooksul korrastada register ning saata kõikidele omavalitsustele teavituskirjad nende haldusalas olevate väärtuslike 20. sajandi ehitiste kohta, et nad saaksid neid oma planeeringutes arvesse võtta. Siis hakkame menetlema esimese kümmekonna objekti mälestiseks tunnistamist.

Eesti Arhitektuurimuuseum korraldab peatselt 20. sajandi arhitektuuri tutvustava näituse ja annab välja ka trükise.

Mis on teie meelest üldse kõige suuremad ohud eelmise sajandi arhitektuuripärandile? Millises olukorras on pärand praegu?

Suurtes linnades on hoonetel oht jääda jalgu uusarendustele, maakohtades aga jääda tühjaks ja vaikselt hääbuda. Eriti keeruline olukord on kunagiste kolhoosikeskuste, maakoolide, kultuurimajade jms objektidega, mis on kaotanud oma funktsiooni ning järjest hõreneva rahvastikuga maakohtades on neile uut otstarvet ja kasutajaid väga raske leida.

Kust saab teada, millised ehitised kaardistati?

Ehitistega saab tutvuda kultuurimälestiste riiklikus registris http://register.muinas.ee/?menuID=architecture.

Mida saavad inimesed ise oma kodukohas teha, et iga 20. sajandi väärtuslik ehitis säiliks ja omaks asustuspildis kohta ka tulevikus? Mida võiks teha juba praegu?

Nii 20. sajandi kui ka varase­mate sajandite arhitektuuri
hoiab kõige paremini see, kui ob­jek­te pidevalt kasutatakse ja heaperemehelikult hooldatakse. Uue suvila ehitamise asemel võiks kasutusele võtta hoopis mõne vana asunikutalu, vesiveski või koolimaja; uue kaubanduskeskuse ehitamise asemel püüda see mahutada tühjalt seisvasse kolhoosikeskusesse või kultuurimajja.

Loe veel

Kindlasti tasub silm peal hoida ka sellel, et kodupiirkonna üldplaneeringu koostamisel oleks kaardile märgitud kõik kohalikele inimestele väärtuslikud ja säilitamist väärivad ehitised.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare