Väike ime: Mustamäel elab veerand sajandi vanune kass
Siiami või tai bobtaili välimusega, kuid tõupaberiteta ja seega tegelikult tundmatut tõugu või tõutu Simmi sattus Liida Rozova juurde 24 aastat tagasi. "Kui ma ta sain, öeldi, et on aastane noor kass," rääkis perenaine.
Simmi elu on veerand sajandi vältel olnud kuldne: söögiks värske kala, keedetud kana või kassikonserv ja kuivtoit, kaks korda päevas - hommikul ja õhtul - põhjalik massaaž, hea seltskond armastava pererahva näol veel lisaks.
Simmi eriliseks lemmikuks on tolmuimeja. Ei, koristustöid ta ei tee. Talle meeldib hoopis, kui perenaine teda ennast tolmuimejaga puhastab, lausa nõuab, et seda tehtaks.
Haige on Simmi oma pika elu jooksul olnud vaid korra, 16-17aastaselt tekkis köha, kuid raviga see möödus. Kass armastab väga sooja, praeguseid suveilmu ta lausa naudib. Talvel külmaga poeb ise teki alla sooja või laseb perenaisel end teki sisse mähkida.
Tagumised jalad on Simmil vanuse lisandudes veidi nõrgaks jäänud, voodisse ta enam hüpata ei jaksa. Perenaine Liida on talle sinna ronimiseks pappkastidest trepi ehitanud, kass kasutab seda hoolega.
Liivakaste on Simmil kaks. Ühes käib pissil ja teises suuremal hädal. Kohe, kui kempsus käidud, peab perenaine tehtu ära koristama, sest määrdunud kasti Simmi enam teist korda ei kasuta. Nooremana käis ta pererahvaga alatihti suvilas kaasas, autosõitu lausa jumaldas. Nüüd on aga vanus huvi auto ja suvila vastu eemale peletanud.
Ka telefonivestlustes ütleb Simmi alati sõna sekka, pikkides perenaise jutu vahele valjult kassikeelseid väljendeid. Pikka iga ja nooruslikku elurõõmu sulle, Simmi!
