Väikevalla ettepanek lükkas pool maakonda liikuma
Pall läks veerema Põhja-Läänemaa keskel asuvast Oru vallast, kes tegi detsembri algul ühinemisettepaneku Ridalale. Oru vald ise on praeguseks saanud ühinemisettepaneku Risti, Nõva ja Taebla vallalt.
Kokku on saanud või teinud ettepanekuid ühinemiseks seitse Põhja-Läänemaa omavalitsust: Ridala, Risti, Noarootsi, Nõva, Oru, Taebla ja Vormsi.
Nende hulgas kõige ihaldatum on pea 3500 elanikuga rõngana ümber Haapsalu kaarduv Ridala. Sellele rikkale pruudile viskab omakorda silma Haapsalu linn.
Kui nöör kaelas, siis on hilja
Kui Ridala vald otsustab volikogu istungil jääda omapäi või hoiab Haapsalu poole, peavad teised hakkama mõtlema, kas asuda omavahel liituma või jätta kõik nii nagu praegu.
Viimane variant tundub valdade esindajate meelest halvim.
“Arutlusi on olnud lõputult, uuringuid ja muid raharaiskamisi veel rohkem,” ütles Oru valla volikogu esimees Andres Kampmann. “Vajadus on tegelikult käes, sest elanike arv väheneb igal pool, omavalitsused on alarahastatud, kuid kohustused püsivad samad. Viie aasta pärast ei suuda me tagada elanikele ka sellist teenuste kvaliteeti nagu praegu.”
Oru valla laual on Risti, Nõva ja Taebla ühinemisettepanekud. “Väga hea, et asi on liikuma läinud ja miks mitte siit edasi vaadata kogu Läänemaad ühendava omavalitsuse poole,” arvas Kampmann.
Väikeste jätkusuutlikkus on tema jaoks enam kui küsitav, seda eriti hajaasustusega piirkondades. Kogu Läänemaal on kümne aastaga 3300 inimest vähemaks jäänud.
Ühinemisele tuleb tema meelest hakata mõtlema enne, kui nöör kaela pigistab. Ning suurem muretseja võiks olla riik.
“See pole päris õige, et algatus tuleb altpoolt,” arvas ta. “Riik peaks võtma vastutuse ja tegema ühtse reformi. Praegu lastakse asjadel minna isevooluteed ning igaühe enda asi on vaadata, et vool teda minema ei viiks.”
Risti vald on teinud ühinemisettepanekud Nõvale, Noarootsile, Ridalale, Orule ja Taeblale. Vallavanem Rein Kruusmaa arvates on aeg suuremate valdade tekkeks enam kui küps.
“Praegu toimub ühiskonnas omamoodi demokraatia taasärkamine, eks see paneb inimesi ka teisiti mõtlema,” arvas ta. “Tegelikult on viimane hetk. Kui me nüüd ei takerdu pisiasjadesse ja oleme ühise asja eest väljas, siis saame hakkama ja suudame kõik asjad kohalike omavalitsuste valimisteks ära teha.”
Risti vald on siiani mitmel korral õhutanud naabreid liituma ning ise selleks valmis olnud, kuid ikka on algatused soikunud. Ühe põhjusena on Läänemaa väikevaldade inimesed toonud ühinemiste juures välja eesmärgi ebamäärasuse.
Rein Kruusmaa sõnul on see seisukoht õigustatud. “Kogu haldustemaatika on olnud oma olemuselt segane,” märkis ta. “Siiani pole minister Siim Kiisler olnud asjas osaline, vaid vaadanud seda kõrgemalt. Sellisest monoloogi vormis juhtimisest ei saagi ühiskondlikku arutelu välja kasvada, mis on omakorda ühinemisprotsessi takerdanud.”
Kui nüüd kõik võtavad kõigi ettepanekud vastu, algab uus arutelu. Võtmeküsimuseks saab ilmselt haridusteema, aga ka omavalitsuste praegune laenukoormus on ebaühtlane ning esile kerkib lisaks hirm teiste võetud laenude ees.
“Kui volikogud hakkavad otsuseid tegema, siis saab selgeks, kui paljudel ühinemissoovi tegelikult on,” sõnas Andres Kampmann.
Aja poolest jõuaksid vallad liitumistega napilt enne kohalike omavalitsuste valimisi valmis. Ridala valla volikogu esimees Olev Peetris aga nentis, et iseasi, kas selline rabistamine hea tulemuse annab.
“Parem oleks kõik korralikult läbi kaaluda, mitte kiirustades otsustada,” leidis ta. Millise otsuse Ridala volikogu praeguses olukorras teeb, ei tahtnud Peetris ennustada.
Aga mis elu see on?
Lääne maavanema Innar Mäesalu sõnul on maakonnas siiani proovitud ühineda paarikaupa, aga seegi pole välja tulnud.
“Kui ühinemine ei too kaasa elukvaliteedi tõusu ning äravoolu peatumist, polegi sel mõtet,” lausus maavanem. “Kõige parem, kui Läänemaa olekski üks omavalitsus, äärmisel juhul võiks olla neid siin kaks. See on ainuke võimalus tugeva piirkonna tekkeks ja arendamiseks.”
Mäesalu ütlust mööda on ainus võimalus Tallinnale ja Tartule tõmbekeskustena vastu saamiseks arendada oma maakonna tõmbekeskust.
“Mida suurem omavalitsus, seda rohkem ta tõmbab inimesi. Kui eelarve on ikka kordi suurem, siis on ka võimalused tunduvalt suuremad ja ka arengukavas saab plaane teha hoopis teisiti. Sihte võib seada selgemini ja rahakott on suurem,” selgitas ta.
Maakonnas on ka neid omavalitsusi, kus arvatakse, et siiani on ju ise hakkama saadud ja milleks hakata ülepeakaela kellegagi ühinema. “Eks aastate pärast elaks ka siis neis valdades inimesi, iseasi, milline see elu on,” arutles ta. “Küsimus ongi selles, kas me tahame lihtsalt kuidagi toime tulla või kasvada ja areneda.”
Kui Põhja-Läänemaa plaan õnnestuks, tekiks üle 8000 elanikuga suurvald.
Viimati üritas suurvalla loomist Tapa, kutsudes endaga liituma Amblat Järvamaalt ja Aegviidut Harjumaalt. Kuna Aegviidu loobus, jäi seisma ka liitumine Amblaga, sest haldusjaotuse seaduse kohaselt tuli menetlus lõpetada, kui mõni asjaomane volikogu ei nõustu haldusterritoriaalse korralduse muutmisega.
Tapa oleks pidanud seepeale tegema uue ettepaneku ainult Amblale, kuid loobus, arvates, et ei jõua asjadega enne kohalike omavalitsuste valimisi valmis.
Selle aasta alguses kiitis valitsus heaks eelnõu, mille kohaselt saavad omavalitsused vabaduse valida endale sobivad ühinemispartnerid piirnevate omavalitsuste hulgast.
Ka tähendas ühe omavalitsusüksuse loobumine ühinemise jätkamisest loobumist vaid temale endale, mitte ülejäänud partneritele.
Praeguseks Riigikokku jõudnud eelnõu teine oluline muutus puudutab ühinejatele toetuste maksmist – siiani maksis riik ühinenud omavalitsustele iga elaniku pealt 40 eurot toetust vaid esimesel ühinemisel, eelnõu kohaselt makstakse edaspidi toetust igal ühinemisringil ja mõlemale osapoolele.
Põhja-Läänemaa muutub
