Jääb tõepoolest arusaamatuks, miks üks Euroopa riik oma rahaga midagi ette ei võta. Sest sularahas arveldamist on siinmail niikuinii märgatavalt rohkem kui näiteks Eestis. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas näiteks päev otsa turul kurke müünud vanamammi oma teenistuse õhtul koju viib. Kohvris? Käruga?

Kuna nulle on palju ja need ei mahuks hinnasiltidele ära, kirjutatakse lühemalt – näiteks 600 tuh. Või 1,2 mln. Käime kohvikus söömas, nelja peale praed, õlu... Arve tuleb 1 270 000 rubla. Kuna oleme kõik kohalikku raha usinasti välja võtnud, maksame sellega. Sulas. Täpsust väga taga ei aja. Tulemuseks on, et ettekandjatüdruk kutsub kolleegi appi lugema. No klappis, ilmselt jäi ülegi, aga tüütu ju. Igatahes saab Valgevenes olles üsna kiiresti selgeks, et kaardiga maksta on üksjagu mugavam. Eriti hulluks läheb, kui oled seda mainitud miljonit juba mõnda aega n-ö realiseerinud. Siis koguneb taskutesse 500, 1000 ja 2000 rublaseid rahatähti, millega sisuliselt pole midagi tarka peale hakata. Metroosõit näiteks maksab 4500 rubla ehk siis 25-30 eurosenti.

Samas tuleb tunnistada, et kaardimakse on enam-vähem kõikjal võimalik (metroožetoonide kohta see tõsi ei kehti) ja ei panda pahaks, kui kasutad kaarti mingi pisiostu tegemiseks. Ent ikkagi tekkib iga sellise makse puhul tahtmatult kihk võrrelda, mida omal ajal säärase rublakoguse eest kõike osta võis. Ja kui viitsida arvutada, siis tegelikult tuleb välja, et paljud asjad on Valgevenes ikkagi odavamad kui Eestis.

Kohalikud räägivad, et kuna sügisel ootavad seda maad ees järjekordsed presidendivalimised, siis võib praegu muretu olla – ükski hind enne ei tõuse, kui valimised peetud. Populaarsust ei tohi kahjustada. Eks siis pärast juba näis.