Valitud hetked künnivõistlustelt rambipalavikus noorkündjate ja linttraktoriga
Kust seda raha võtta?
Päike särab laupäeva hommikul kenasti kollastel New Hollandi mütsidel, mida kannavad künnivõistlustel kohtunikud. Põllumajandusministeeriumi nõunik Ants Laansalu mõtiskleb natuke kurvalt, kas eestlaste eemalejäämine kündjate MM-ilt peaks varjutama ka Eesti Künnivõistlusi.
"Öeldakse, et meestel pole motivatsiooni siia võistlema tulla," märgib ta.
"Ega siia tulek pole niisama, tehnika kaasa võtta, täis tööpäevad ära olla - see asi läheb maksma oma viis kuni kümme tuhat," assisteerib Arvo Hütsi Eesti Künniseltsist.
Nad saavad meistritest aru küll. Aga korraliku ettevalmistusega MM-il osalemine läheks Laansalu arvutusel maksma vähemalt pool miljonit. Kust seda raha võtta?
Ka künnivõistluste korraldamine pole odav lõbu. Seega kiidavad mehed taevani Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli, mis kõigi jõududega künnivõistlust korraldada aitab.
Avavagu
Võistlejad on vahepeal avavaoga lõpule saanud. Avavagu on tähtis asi, kui see viltu läheb, siis on mokas. Seetõttu saavad kündjad vao jaoks aega 20 minutit, teist samapalju kulub kohtunikel hindamiseks.
Kohtunikebrigaade kõnnib mööda põldu mitmeid, kokku tuleb hinnata üle kümne elemendi, millest tuleb kokku lõplik punktisumma.
Ühe vao põhjas on paar rohututti, kohtunik ei pea paljuks nende juure lipata ja sakutada. "Lahti!" teatab ta. See on hea. Küntud vao põhja ei tohi mingil juhul midagi kasvama jääda, muidu sirguks ju umbrohi varsti mullast läbi.
Ümarate prillidega noorkündja Marko Arras seisab oma läikiva Valtra juures, räägib teiste osalejatega juttu, aga kohtunike saabudes jääb vestlus soiku.
Marko läheb ja proovib pabereid piiluda. Kohtunikud arvavad, et siiani läheb poisil hästi.
"Me tegelikult oleme mõelnud, et mõni tüdruk võiks ka tulla," sõnab Marko, kui hindajad on edasi läinud. "Meil sai üks tüdruk noortalunike võistlusel tänavu teise koha, ta oleks kindlasti hästi hakkama saanud."
Ei taha küsida, kas poistel on närv sees. Nagunii on. Hiljem ütleb peakohtunik Jaak Nõmmsalu, et mõnel noorel ajas närv lörri alguse, teisel lõpu.
Meistritel ei näi närve olevat.
Sakslased
17-ne osaleja hulgas on seekord ka kaks saksa noormeest. Kui nad kohale tulid, siis selgus, et seesugusel künnivõistlusel pole nad ilmaski osalenud ja esimese päeva katsete kohta ei taha kohtunik midagi rääkida.
Teisel päeval on võistlustules poiss nimega Hubert, kes on terve eelmise päeva kaaslase tööd jälginud. Inglise-saksa segakeeles õnnestub selgeks teha, et üldiselt on kõik hästi, aga talle on selline võistlus uus.
"Ma pole sellist kündi varem teinud," seletab Hubert igaks juhuks üle.
Hiljem ütlevad kohtunikud, et saksa poiste esimese ja teise päeva künni vahel on tohtutu erinevus ja tunnustavad poiste ülikiiret õppimisvõimet.
Varem käis künnivõistlustel kaasa löömas soomlasi, sakslaste varasemat osalust ei tule meestel esimese hooga meelde.
Hubert nõjatub traktori ninale ja vaatab oma vagu. Ta näeb natuke üksildane välja.
Õrnad õied ja meistriklass
Peale noorkündjate müdistab põllul pöördatradega vabaklass ja meistrid muidugi ka.
Vabaklass on üleminek noorkündjate ja meistrite vahel ning vabaklassi võitja saab võimaluse järgmisel aastal osaleda meistrite klassis. Vabaklassis on põllul neli meest.
Kristjan Lai on traktorile pähe pannud kauni lillekompositsiooni, lisaks näib tal kabiinis rippuvat mingi pehme mänguasi, vist sinine elevant. Kristjan on viisakas poiss, ootab kenasti, kuni ajakirjanik on ta pildile saanud ja põristab siis uuele vaole.
"Siin on viiehõlmaline pöördader, vaata, kuidas ta vagu lõpetab: esmalt üks hõlm üles, siis natuke edasi, siis teine hõlm üles, natuke edasi, kuni lõpp jääb ühtlaseks," selgitab Nõmmsalu natuke kõrval. Edasi läheb nii: "Noh vaatame...saaks muidugi ka paremini...ja vaata ta ei raputanud atra puhtaks, nüüd ajab siia mulda maha, see on ka miinuspunkt!"
Meistriteklassis sõidab teinegi traktor, lilled katusel. See on ainus pöördadraga meister Jüri Lai. Ainsa osalejana on ta nagunii oma klassi võitja, aga teeb Nõmmsalu sõnul siiski kena kündi.
"Noored on tublid, aga meistrini on neil ikka samm veel astuda," märgib ta meistrite aetud vagusid vaadates. Ühte joonlauana sirget vagu lubab ta ka pildistada. Siin paistab täiuslikkusest puudu jäävat üks asi: alati on võimalik veel paremini!
Meistrite klassis sõidab kena läikiv punane traktor, küljes suur punane süda, millel jalad all. See on Margo Pajo, kes saab hiljem eriauhinna ja annab avavaoga meistrite klassis vanematele tegijatele mõnede kohtunike sõnul silmad ette.
Nõmmsalu vaatab pehmet mänguasja noormeistri kabiini küljes.
"No ma ütlen selle kohta, et - lapse asi!"
Vahepala linttraktoriga
Meistrite klassi kõrval põllusiilul on omaette vaatamisväärsusena väljas mõlkis ja päevinäinud linttraktor.
Sealt ronib välja Kõo mees Enn Karlep, paneb suitsu ette ja kõneleb, et selle masinaga on varem võistlustelgi käidud...
Siin on mõned mehed tulnud ja tahtnud ka proovida, kuidas sellega siis künda on. No ajakirjanik, kes on loomult uudishimulik ja lapsena põlluservas mõnel korral ühe säärase kangidega mänginud, tahab ka proovida.
Väike lõbusõit, kus reporter teeb pilte ja Enn juhib, rääkides samal ajal lustakaid seiku traktoristi elust, jääb aga ära, kuna uus tulija surutakse kangide taha.
"Hoia vao serva!"
"Keera!"
"Oota..."
"Sidurit nüüd, sidurit...oehh...mis tahate veel tagasi sõita ka?"
Pärast tänitab auväärne kohtuniketrio (Madis Ajaots, Väino Ilumäe ja Taavi Võsa), et kõveraid vagusid teeb see Maaleht...
Maalehel pole öelda muud kui, et kes ei proovi, see ei saa kõverat vagu ka mitte.
Pealtvaatajad ninaga mullas
Vahepeal kostab põlluservalt pahaseid hõikeid. Kaks sarnaste kaabudega pealtvaatajat, mees ja naine, on kaunis kurjad, et neid traktorite jalust lindi taha aetakse.
"Kaugelt tulnud ja nüüd vaata lindi tagant," pahandab kübaraga naine. "Mis sa sealt lindi tagant näed, ikka nina peab mullas olema, kui tahad aru saada, milline see vagu sai!"
Ehk mõni asjatundjast endine naistraktorist?
"Vabandage, kas teie ise olete ka ...?"
"Mis! Mina olen karjatalitaja," põrutab kübar ja uhab minema. Küllap ninaga vagusid uurima.
Hobune teeb sooja
Täitsa tühjal nurmel traavib uhke hobu, rangid kaelas.
"Kündma hakkame, mis muud, näete, mul hobune teeb juba sooja," askeldab perenaine, kes ütleb, et ta eesnimi on kõige tavalisem Eesti naisenimi (Tiiu) ja perekonnanimi "need, mis igal pool siin ümberringi kasvavad" (Tamm).Hobuse nimi on Ulli.
Kuna üks pealtvaataja on meedia näol olemas, rakendab Tiiu Ulli adra ette.
"Meie teeme kõik tööd kodus koos ära, alles eile vedasime koos sõnnikut," räägib Tiiu, et Ullile pole künd mingi imeasi.
Eemal jõuravad tsiklid, see Ullile hästi ei meeldi, tema on harjunud rahulikuma põlluga.
Ulli tammub rahutult. "Trr," kamandab Tiiu. Või "Seisa!" ja Ulli teeb, mis öeldakse.
Tiiu on rahul. "Perenaise sõna peab kuulama!"
Kui Tiiu ja Ulli vaole lähevad, siis juhtub imelik asi. Inimtühjalt põllult kasvab vaatajaid nagu maa alt, lisa tuleb eemalt-taamalt veel jooksuga. Põldu kündev Ulli on hetkega staar, mobiilid välguvad, kohal on isegi üks videokaamera ning isad kükitavad väikeste laste kõrvale - näedsa, hobu künnab põldu...
Künda või mitte künda?
Hommikul esitatud küsimus, kas tänapäeval on üldse veel vaja põldu künda, kui külvata saab ka ilma, jälitab ajakirjanikku päeva lõpuni nagu mõni väike kirju koer kuskil külas.
Künnivõistlustele ilmselt ei tulegi neid, kes künnist ei pea.
Seega saab kuulda palju teiste maade kogemusest, oma arvamuse ütlevad vanad talumehed ja nooremad tegijad, tsiteeritakse ka teadlasi.
Kaks kõige jõulisemat arvamust on sellised: "Põhjamaades ilma künnita põldu ei hari!" ja "Künnivõistlused tulevad igal juhul ka järgmisel aastal!"
Künnivõistluste tulemusi loe siit.
