Meedikud rääkisid, et nad said ülemöödunud nädalal kella 19 paiku väljakutse Valka kaupluse Top! juurde. Brigaad olnud parajasti Strenčis, kust Valkani jääb 30 kilomeetrit. Sõit kestis umbes 15 minutit.

Kui Läti kiirabiarstid kaupluse juures autost väljusid ning lamava patsiendi juurde kiirustasid, oli kohal juba kiirabibrigaad naaberlinn Valgast. Dispetšer oli Eesti kiirabi kohale kutsunud, kuna kahtlustati, et kukkunud ning peatrauma saanud inimese olukord oli eluohtlik. Eesti kolleegid olid jõudnud veritseva haava juba kinni siduda.

Ümbritsevad inimesed hakkasid aga brigaadi halvustama, öeldes, et Eesti kiirabi oli välgukiirusel kohal, aga lätlased venisid väljakutse peale kui teod.

„Raske öelda, kas solvajad olid purjus, kuid käitumise ja jutu järgi otsustades võisid nad olnud pisut kraadiga jooke tarbinud küll. Eesti kiirabi kutsuti kohale, kuna inimene oli avalikus kohas kukkunud ning juhul kui meid Valkas pole, jõuavad eestlased kiiremini kohale. Selle otsuse võtab vastu dispetšer Riias. Hea, et olime sel korral Strenčis, kuid vahel tuleb kiirustada ka 50 kilomeetri kaugusele,” rääkis kiirabi autojuht.

Esmalt tundunud kiirabisse helistajale, et kukkunu elu võib ohus olla, kuid õnneks polnud olukord nii keeruline. Inimene oli kukkunud ning pea ära löönud kaasasündinud haiguse tõttu.

„Töötasin eesti kolleegiga edasi ning rääkisime kõik omavahel selgeks. Poole kõrvaga kuulsin ilkumist ja tagarääkimist. Seal oli hulk inimesi ning kõik kuulsid seda. Kahjuks pole see esimene kord, kui midagi sellist juhtub. Lõpetasime oma vahetuse ning kolleegidega asjast rääkides järeldasime, et inimeste negatiivset suhtumist kohtab pea igal korral. Kiirabitöötaja igapäev ei ole stressirohke vaid seetõttu, et tuleb mõelda inimese elu päästmisele, vaid ka seetõttu, et tuleb minna kodudesse, kuhu enamik oma jalga ei tõstaks. Teame, millistes tingimustes ning mustuses elab osa meie patsientidest. Anname abi ka raskes joobes inimestele või neile, kes on mitu päeva „lammutanud“. Aitame ka niinimetatud bomže, kes on väga mustad, haisevad ning täisid ja kirpe täis.

Teadvustan endale, et olen valinud kiirabiarsti elukutse, palju aastaid õppinud ning kogemust omandanud, ent inimesed käituvad vahel tõesti vääritult. Sellistel kordadel valutab süda ning mingit rahulolu tehtust pole. Pikki aastaid töötanuna ning abi andnuna tahaks vahel kuulda sooja tänu, mitte sõimu ning ebaväärikat käitumist,“ räägib kiirabitöötaja.

Ta tunnistab, et pärast seda korda sai tal süda täis ning otsustas sellest ka avalikult rääkida. Kolleegidega asja arutades püüdsid nad juhtunut esmalt „alla neelata“, ent otsustasid, et nii ei saa elada, mistõttu pöördutigi kohaliku ajalehe toimetusse.

Kiirabitöötaja on täheldanud, et sellist suhtumist kiirabitöötajatesse kohtab vaid Valka kandis. Mujal seda polevat ning ta ei mõista miks. Meedikul on juhtunud sedagi, et küsimuse peale, milliseid haiguseid patsiendil veel on ning milliseid ravimeid tarvitab, vastatakse talle: „Mis see teie asi on?“ Tema sõnul ei käitu nii vaid asotsiaalid, vaid ka haritud inimesed.

„Sõidame tihti patsiendi juurde kaugel maakohas, kus tema on juba seljakoti pakkinud ning ütleb meid nähes, et näe, sanitarid tulid ja viivad mind haiglasse. Inimesed ei tea, et kõigepealt kontrollime me tervislikku seisundit ning alles siis võtame vastu otsuse statsionaarse haiglaravi vajalikkuse kohta. Me peame osutama abi, mitte patsiendi juurde jõudes selgitama hakkama, miks me välgukiirusel kohale ei jõua, kuna inimeste meelest oleme me siinsamas Valkas nurga taga. Paraku pole see nii,“ rääkisid meedikud.

Kiirabiarstid ei soovi, et keegi arvaks, et nad ainult kaeblevad. Meedikud loodavad, et nii õnnestub ühiskonnale teatavaks teha seda, kuidas nemad end sellistel juhtudel tunnevad.