Vallavanem: Keskkonnaamet on hulluks läinud

 (37)
TÄISMAHUS
Vallavanem: Keskkonnaamet on hulluks läinud
Lammaste lahkumine Saarnaki laiult eelmise aasta oktoobris. Lambad tuuakse laiult tagasi Hiiumaa laidude maastikukaitseala parvega. Foto: Ingrid Saarnak---

Kaitsealade elanikke on tabanud üks ehmatus teise järel. Piirissaarele saatis keskkonna­amet kohalike üllatuseks ja meelehärmiks võsaraidurid. Hiiumaa laidude kaitsekava sündis sealsete maaomanike eest salaja. Lahemaa rahvas pelgab, et üha uued keelud röövivad neilt viimasegi tegevusvabaduse.

“Ei Lahemaal ole muud teha, kui pane aga rahvariided selga, seisa väraval ja lehvita,” tsiteeritakse Lahemaal üht Juminda küla meest. Lehvitada tuleb turistidele, kes “on tulnud miljööväärtuslikke külasid imetlema”.

Nüüd käib nende ilusate küladega rahvuspargis kaitse-eeskirja uuendamine. 4500 maaomanikku on saanud teada, kuidas nad peavad järgima eeskirjanõudeid, et säilitada metsi ja niitusid “teatud seisundis”.

Mis seisundist jutt käib, seda kirjaga saadetud eeskirjaeelnõust välja ei loe. Keeldude ja käskude rida on see-eest põhjalik ja täpne. Kohalikud elanikud on just nagu määratud seisu, kus oma peaga mõtelda pole ette nähtudki.

Oleks suur ime, kui niisugune suhtumine ei tekitaks pinget.

Ootamatu ehmatus

Lahemaal siiski on olnud piirkondlikud arutelud ja kaitse-eeskiri on eelnõu etapis, kus vähemalt teoreetiline võimalus ka kohalike inimestega veel arvestada.

Hiiumaa laidude kaitsealal juhtus aga nii, et asjaosalised maaomanikud said lihtsalt ühel veebruaripäeval teada, et keskkonnaamet on kaitsealal uue kaitsekorralduskava juba kinnitanud. Ei ühtegi infokildu, et sellise kava koostamine käib! Ei ühtegi märki, et laidudel maa­hooldustöid tegemas käivate omanike probleeme kuidagi arvestatud oleks!

Seotud lood:

Samamoodi said ehmatada piirissaarlased. Erinevus on, et nende puhul ei ole asi Piirissaare maastikukaitseala paberites. Jahmatust ja lausa paanikat tekitas hoopis see, et veebruari alguses ilmusid saarele ootamatult võsaraiujad, kes hakkasid lagedaks raiuma ala, kus inimesed elavad.

Midagi pole juhtunud!

Piirissaarel on eripära, et kogu asustus ja rajatised on koondunud saare ühele kolmandikule, kuna ülejäänud maa on liiga vesine.

Kaitseala maaomanikud nõudsid keskkonnaametilt aru ja oma huvidega arvestamist. Nad said teada, nagu oleks kõik tegelikult korras. Et kaitsekorralduskava tuli kinnitada, kuna sellest sõltus Euroopa Liidu raha saamine laidude hooldamise tehnika soetamiseks. Arutelud inimestega justkui olidki plaanitud pärastiseks jätta.

Kohta, kus aru pidada, kaitseala töötajad ei leidnudki, nii et maaomanikel tuli endil otsida ruum ja koosolek välja kuulutada. Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar nimetas seal kava ootamatut salakinnitust tööõnnetuseks.

Piirissaare vallavanem Maria Korotkova asus võsaraie pärast välja saatma appihüüdmiskirju. Täiesti arusaamatu tundus talle, et saarele tullakse kohalike inimestega läbi rääkimata. Samuti see, et alal, kus inimesed ei ela, on looduskaitse rajatud konnatiigid (saarel kaitstakse kahepaikseid) umbe kasvanud, kuid raiet tehakse inimeste elualal.

Keeruline arvestada

“Tulge appi, keskkonnaamet on hulluks läinud, nad hävitavad meie loodust,” kirjutas vallavanem ministeeriumidesse ja väikesaarte kogule. “Eesti riik tahab meist lahti saada, sest võsaraiega suunatakse metsloomad inimeste aiamaadele, mis on meist paljudele ainuke elatisallikas.”

Nüüdseks on keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma selgitanud, et vallavanemal pole õigust tahta võsaraie kooskõlastust, kuna see toimub reformimata riigimaal. Raie kujutab endast rannaniitude taastamist ja konnatiigid on hoopis teine projekt.

Lahemaa rahvas on oma aruteludega jõudnud sinna, et ei taotleta ainult esmast õigust olla informeeritud sellest, mis nende kodupaigas toimub. Nad soovivad, et uut kaitse-eeskirja ei võetaks vastu, kuni pole analüüsitud selle mõju kohalike inimeste elule ja kohaliku omavalitsuse käekäigule. Nad leiavad, et kui eeskiri kehtima hakkab, on nende elamisvõimalused rahvuspargis veelgi rohkem ahendatud.

Tapurla külast pärit Liina Kusma viitab näiteks sihtkaitsevööndite laiendamisele, mis metsi täiendavalt puutumata alasse haarab. Kusma nendib, et edaspidi saab inimene kaitsealal elada vaid suvel, kuna küttepuid enam oma metsast võtta ei tohi.

“See oleks väga keeruline ja töömahukas teha,” põhjendab keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Roland Müür, miks mõjude analüüsi teha pole võimalik. “Siis peaksime siinsed väärtused rahasse ümber arvutama ja leidma ka, kui palju on väärt linnulaul.”

Loe veel

Ta ilmselt ei tea, et Tallinna ülikoolis on ka loodusväärtuste rahasse hindamise metoodika olemas.

Loodus muutub

Maaomanikele on jäänud mulje, et keskkonnakaitsel ei ole täit ülevaadet ka sellest, mis seisus on kaitstav loodus. Kohalikud inimesed märkavad ise järjest rohkem, et range kaitserežiimiga piirkondades, kus inimesed ei tohi kõrtki murda, toimuvad looduslikud muudatused, mis muudavad ka kaitstavate liikide elu.

Näiteks Lahemaa Parksi külast läbi voolava oja kallastel elab looduskaitsjate sõnul vesipapp. “Oja napp valgala on kobraste tõttu veelgi napimaks jäänud ja ma pole kaheksa aasta jooksul siin enam vesipappi näinud,” ütleb parksilane Valdek Slet. “Ainuke koht, kus ma teda näen, on pilt turistidele mõeldud sildil.”

“Konnad, kelle pärast meile kaitseala üldse tehtigi, on umbekasvanud tiikides välja surnud,” ütleb Piirissaare vallavanem Maria Korotkova.

“Linnud ei taha ju umbekasvanud maastikus elada,” räägib Hiiumaa laidude kaitseala üks maaomanik, kalamees Randi Paat. “Me näeme, kuidas nad kolivad ringi lagedatele aladele, mida niidame ja hooldame.”

Hiiumaal juhtus, et kaks kaugeimat laidu, kus inimtegevus keelatud, on nii umbe kasvanud, et laidude kaitseala ellukutsuja Tiit Leito tunnistab — seal ei ole enam kaitseväärtust.

“Muidugi küsisime kohe, kas nüüd saab maaomanik oma maal normaal­selt käima hakata,” jutustab Randi Paat. “Mind hämmastas ikka väga Leito vastus, et ei, nüüd nad hoopis hakkavad jälgima, kas sinna võiks hakata kasvama kuusk või mänd.”

Reeglid nagu kummipael

Nii Lahemaal, Hiiumaal kui ka Piirissaarel on looduskaitse üks tunnuseid see, et teave liigub halvasti ja usaldust on vähe. Suhtlus käib seaduse keeles, kuid seadusepunktid on inimestele arusaamatud või segased.

Lahemaal, kus kaitsealaga on seotud kõige rohkem maaomanikke ja tervelt kolm valda, loetleb Kuusalu valla arhitekt Kadi Raudla ridamisi eeskirjaeelnõu mõisteid, mida ükski õigusakt lahti ei seleta. Näiteks looduslik rohumaa, õuemaa, taluarhitektuur või väärtuslik põllumaa.

Kui mõiste pole selge, ei ole inimestel kindlustunnet ja looduskaitseametnikel on alati võimalus midagi keelata või piirata. Nii on osa inimestest hädas rangete ehituspiirangutega ja samas kerkivad kaitseala valitseja loal küladesse uued majapidamised, mille välimus mingilgi moel taluarhitektuuri ei meenuta.

Ka Hiiumaal tekitavad rajatised pinget. Seal on eripära, et ükski maaomanik ise laidudel ei ela. Laiul peetakse lambaid, käiakse niitmas jne.

Maaomanikud on suurematel laidudel soovinud enda maale ehitada varjualuseid, kus oma praegu kadakate vahel laiali olevaid asju hoida või kus lambadki vahel ilma eest olla saaks. Kaitseala valitsejad ei luba ehitada.

Nüüd, kui tööõnnetuse korras sai uus kaitsekorralduskava kinnitatud, leidsid maaomanikud sealt üllatuse. Uute rajatiste ehitamise plaanis seisab varjualuse ja kaevu ehitus Vareslaiule, kus on kaitsealatöötaja Andres Milleri enda eramaa. Ka see on nüüd tagantjärele tunnistatud eksituseks.

Teeks ja oleks

Ükski maaomanik ei ütle, et loodust kaitsma ei peaks. Võrreldes näiteks 1990. aastatega, näib, et maaomanikkond on hoopis tunduvalt tugevnenud. Inimesed tahavad oma kodupaiga elu edendada ja kaitsealal koostööd teha. Selle juures on tähtis punkt — koostööd tehes soovitakse end tunda võrdse partnerina.

Teabeta ja suhtluseta on inimestel keeruline end kaitsesüsteemidesse sobitada.

Keeruline näib olevat aga ka keskkonnakaitse elu. Kolm pingekolde juhtumitki näitavad seda tegelikult. Lahemaal on kaitse-eeskirju põhjalikult arutatud 2005. aastal, ent pärast looduskaitse järjekordset reformi on tookordsed jutud maaomanikega kalevi all ja nüüd alustati jälle nullist.

Kui Kaili Viilma Piirissaarel suhteid parandada püüab, saab ta varem toimunu asjus toetuda vaid paberitele, kuna enne reformi ehitas üles hoopis Ida-Virumaa looduskaitsesüsteemi.

Samal ajal kui keskkonnaasutusi on järjest reformitud, on maaomanikud jõudnud omadega sinna, et üritatakse süsteemselt asjale läheneda.

Lahemaal on sündinud algatus, mida vist kusagil Eesti kaitsealadel enne pole nähtud. Maaomanik Kaido Saarma eestvõttel tahetakse kokku panna kõigi asjaosaliste visioon rahvuspargi tulevikust.

Arvuti taha reformitud

Kuigi praegused keskkonnaametnikud kinnitavad, et koostöö arendamine kohalike inimestega on väga tähtis ja sellega tegeldakse põhjalikult, kirjeldab Säästva Eesti Instituudi värske uuring teistsugust pilti.

Uuringus on jõutud järeldusele, et looduskaitseametniku töö on pärast reforme kujunenud enamjaolt tööks andmebaaside ja registritega arvuti taga ning kontoris.

“Üha vähem tutvutakse asjaoludega kohapeal, ka suhtlemist maaomanike ja teiste asjaosalistega on jäänud vähemaks,” kirjutab uuringu tegija Kaja Peterson. “Suure looduskaitsekogemusega ametnike arvates on looduskaitse kodanikust järjest kaugenemas, kuivõrd suhtlemine ei toimu enam vahetult, vaid kirjavahetuse kaudu ja “paragrahvide keeles”.”

Jääb mulje, et nüüd vajab looduskaitse veel ühte reformi, mis kogu süsteemi näoga inimeste poole pööraks.


Lahemaa rahvuspark

- Harju- ja Lääne-Virumaal asuv Lahemaa rahvuspark hõlmab 725 km², sellest maismaad 474 km². Rahvusparki jääb: Kuusalu vallast 35,8% ehk 25 349 ha (63 külast täielikult 36, osaliselt 10); Vihula vallast 60% ehk 21 400 ha (52 külast 32); Kadrina vallast 2,3% ehk 830 ha (37 külast osaliselt 2). Kadrina vallas asuvad veel Ohepalu, Neeruti, Viitna ja väiksemad kaitsealad.

- Uue kaitse-eeskirja eelnõu avalik arutelu algas jaanuaris,
kestab 30. aprillini ja see puudutab 4500 maaomanikku (7000 maaüksust). Praegu kehtiv eeskiri, mis on pärit 1997. aastast, ei kõlba, sest vahepeal on seadused muutunud. On avastatud ka uusi loodusväärtusi, mis tahetakse täiendavalt kaitse alla võtta.


Piirissaare maastikukaitseala

- Tartumaal asuv Piirissaare maastikukaitseala jääb Peipsi järve Eesti-poolse osa ainukesele saarele, mille pindala on
755 ha ja kus elab 80 püsielanikku.

- Kaitseala on tuntud eelkõige liigirohke linnustiku ja kahepaiksete elupaigana. Saarel elab seitset liiki kahepaikseid, kellest ohustatuimad on rohekärnkonn ja mudakonn.

- Veebruaris alanud loodushoiutöid korraldab saarel ELi raha abil keskkonnaamet. Võsaraie käib alal, kus vanasti olid karja- ja heinamaad. Amet lubab, et kui esmane hooldus tehtud, on saareelanikel võimalus toetuste abil niidu hooldust jätkata.


Hiiumaa laidude maastikukaitseala

- Hiiumaa laidude kaitseala asub Pühalepa vallas, hõlmab rohkem kui
20 saart. Eramaad moodustavad kaitseala maismaast 299 ha ehk 52%.

- Laidudel püsiasustust enam pole, aga osa maaomanikke teeb oma
sinna jäävatel maadel loodushoiutöid ja karjatab ka lambaid. Aktiivsemalt tegutseb kümmekond inimest.

- Arutamisel on veebruaris kinnitatud kaitsekorraldus­kava, mis määratleb kaitsealal vajalikud loodushoiutööd. Maaomanike probleemiks on liikumiskeelud, meresõidukulud, PRIA ja looduskaitse eri vaated hooldustöödele ja suhtlusprobleemid kaitseala töötajatega.

Allikas: kaitsealade koduleheküljed, asjaomased vallavalitsused, Maaleht, Sõnumitooja


Vastasseis

Aleksei Lotman, Riigikogu liige

Reformide tagajärjel on looduskaitsetöötajaid looduse ja inimeste juurest aetud arvutite taha dokumentide ja andmebaasidega töötama, kusjuures looduse ja kohalike olude tundmisele põhinevat arvamust pole soositud, iga seisukoht peab tuginema konkreetsele seadusepügalale.

Kui ma Matsalu looduskaitsealale tööle läksin, siis oli ka seal 1990. aastatel küpsemas maa õigusjärgsete tagasisaajate (omanikud enamik sel ajal veel polnud) ja looduskaitsjate vahel konflikt, mis ähvardas kujuneda tõsisemaks kui praegu kõne all olevad lahkhelid. See õnnestus ära hoida ning koostöö käima saada järjepideva suhtlemise ja arendustööga.

Kunagi 1990ndate algul õpetas Rootsi kolleeg Lennart Gladh (sai hiljem teenete eest Eesti looduskaitse arendamisel Maarjamaa risti) meile talunikega koostööd: “Selleks kulub väga palju kohvi.” Ehk lihtsalt öeldes — inimestega peab palju suhtlema.

Peaksime taas kord pöörduma tagasi meid 20 aastat tagasi innustanud Rootsi kogemuse poole: rohkem koostööd ning otsest suhtlemist riigi ja kodanike, riigi ja kodanikuühenduste, riigi ja omavalitsuste ning omavalitsuste ja kodanike vahel.

Andres Onemar, keskkonnaameti peadirektor

Kindlasti ei ole keskkonnakaitse see valdkond Eestis, mida reformid kõige rohkem mõjutanud on. Aga muudatusi on toimunud küll ja analüüsida nende mõju tasub kindlasti. Tuleb ka arvestada, et keskkonnaameti moodustamine sattus kahjuks aega, kus reformile järgnes kohe väga karm ressursside vähendamise kohustus ja seega ei ole ametil piisavalt raha, et kõigi arenduste ja tegevustega vajalikus mahus toimetada.

Säästva Eesti Instituudi uuringu kommentaariks lisan, et keskkonnaametis on tööl inimesi, kelle töö on väga suures osas seotud arvutiga, aga samas on töötajaid, kes peavad palju looduses viibima ja inimestega suhtlema, näiteks looduskaitse bioloogid, seirega tegelevad inimesed ja keskkonnahariduse töötajad. Vajadust suhelda kohalike inimestega on keskkonnaamet rõhutanud ja sellega tegeldakse.

Tänapäeva looduskaitse ilma kohalike inimeste toetuseta on sama hästi kui võimatu. Oleme kogenud, et paljudes piirkondades sujubki koostöö hästi. Samas on kohti, kus pole vajaliku koostöö ja usalduseni jõutud. Neil puhkudel on pinged tihti kinni ka konkreetsetes inimestes.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare