Haldo Oravase hinnangul iseloomustab Naissaart mitu märksõna, mille alusel saaks hakata edasi liikuma, saare pakutavaid võimalusi ära kasutama, et sinna elu sisse puhuda. Kui sajandeid tagasi toodi ehituseks Tallinnasse palgid Naissaarelt, siis praegu saaks saare metsi ja loodust kasutada pigem väärtusliku puhkepaigana, kus vabas õhus tegevust oleks erinevate huvidega külastajatel – alates loodushuvilistest kuni golfimängijateni. Naissaarel võiks vabalt olla golfiparadiis. Nagu näiteks Põhjameres asuvatel Saksamaa väikesaartel, millest tuntuim on ilmselt Sylt.

„Võime šnitti võtta ka soomlastelt – Helsingi külje all asub Suomenlinna koos oma kuulsa merekindlusega ja muuseumitega, kaasa arvatud rannakaitsesuurtükiväe muuseumiga,“ märkis Haldo Oravas. Tema sõnul on Põhjasõjast peale Naissaargi oma asukoha tõttu omanud sõjalist tähtsust, alates Rootsi rannakaitsepatareist 18. sajandi alguses kuni Vene impeeriumi rajatud rannakaitseehitusteni kakssada aastat hiljem. „Osa neist kaitserajatistest on kahtlemata taastamist väärt, pakkudes vägevat vaatepilti nii ajaloo- kui ka militaarhuvilistele.“

Kuna nõukogude ajal oli Naissaar 50 aastat eestlastele suletud, siis just saare mittesõjaline pool on vähetuntud ning see mõjutab paratamatult ka praeguseid hoiakuid, leidis Haldo Oravas.

„Saarel elas omal ajal endaga hästi toime tulev ja edumeelne elanikkond, nende majadest pole praeguseks küll palju järgi jäänud. Samas on säilinud endine ohvitseride kasiino, mille võiks taastada. Sellisena nagu ta kunagi välja nägi. Naissaare retrokasiino oleks museaalse väärtusega sümboolne turismiobjekt, meenutamaks n-ö saare kuldaega. Mõne jaoks võib-olla ka head eesti aega oma nostalgilise õhkkonna ja ajastutruudusega.“