Vana ürik tahab tagasi Järvamaale
Kõik see toimus 421 aastat ja kaks kuud tagasi. On aasta 1594. Mõisnikud erinevatest Eesti paikadest lasevad saduldada hobuse või istuvad kaarikusse ning jõuavad mitmepäevase reisi tulemusena 6. septembriks Revelisse.
Nõupidamisele on sõitnud tänase Raplamaa aladelt Alust lesknaine Wrangell, Raikkülast Fabian Fersenn, Päärdust Wilhelm Yxkull, Haimrest Dittrich Varensbegk, Tollilt Meuritz Wrangell, Inglistelt Reinolt Ahnrep, Veliselt Reinholt Yxkull ja Claus Yxkull. Ja loomulikult maanõunik Eilhart von Tysenhusen Järvakandist. Lisaks on koosviibimisel esindatud Saksi ja Imastu mõisad Virumaalt ning Saku mõis harjumaalt. Arutlusele võetakse Alu mõisa lesknaise kokkulepped seoses temale kuuluva mõisaga (täpsemalt lese omandiõigusest Alu mõisale). Kokkulepete kirjeldamiseks koostatakse vasikanahast valmistatud pärgamendile dokument, mille õigsust kinnitavad neli kohalviibijat omakäelise allkirjaga ja iskikliku pitserijäljendiga. Need mehed on (ürikus alt vasakult parmale) Jacob Tuue (Taube) Saksi mõisast, Eilhart von Tysenhusen Järvakandist ning mõlemad Yxkullid Velise mõisast.
Miks on see ürik oluline? Esiteks osalejate mastaapsus – neid on Läänemaalt, Harjumaalt ja Rapla kihelkonnast, samuti Virumaalt. Seetõttu on dokumendil maakondlik mõõde tänase Raplamaa mõistes. Teiseks on oluline mõista seda ajajärku, kus sõjad Poola-Rootsi ja Venemaa vägede vahel on lõppjärgus, maa on laastatud ning rahulepingud on sõlmitud 1582 ja 1595 aastal. Linnuste aeg hakkab ümber saama, saabub rahulikum Rootsi aeg ja mõisnikud asuvad häärbereid ehitama nagu me neid möödunud sajandi mõistes tunneme. Vana-Liivimaa jääb kuni põhjasõjani Rootsi riigi rüppe. Seega - dokument on vana. Vana ka selles mõistes, et vanimad teadaolevad kirjalikud allikmaterjalid Eesti aladelt on vaid ainult u 300 aastat vanemad (1270). Kolmandaks on dokumendil Järvakandi mõisniku ( Eolert ka Elertka Gilhard von Tiesenhausen, Järvakandi mõisnik, maanõunik 1594-1597 ja tulevane Paide asehaldur aastal 1601) kui kokkulepete tunnistaja omakäeline allkiri ja pitsat. Viimane on ainus teadaolev Tysenhuseni sõrmusepitseri jäljend. See on säilinud ja terve. Neljandaks teame, et Eesti suuremates muuseumides ei ole vanu pärgamente eriti eksponeeritud – neid võib vaadelda digitaalsel kujul, kuid originaalid asuvad hoidlates.
Kuna maakonnamuuseumit kahjuks Raplamaal ei ole ja et dokument on paljuski Järvakandiga seotud, siis on soov pakkumisel olev kõnealune originaal Järvakandi Klaasimuuseumile soetada ehk tuua meie ajalugu käsitlev dokument kodumaakonda tagasi ja panna see vana auväärne ürik inimestele vaatamiseks auväärsele kohale välja ainukese muuseumina Eestis.
Algselt hoiti dokumenti Seli mõisa kirjakogus. 19 sajandil võttis selle sealt teiste hulgas ümbertõlkimiseks vanast saksa keelest uuemasse keeleversiooni parun R. Von Toll. Raamat, mis koondab aastatel 1561-1650 koostatud dokumentide sisu, ilmus 1861 aastal ja sisaldab meil kõne all oleva üriku tervikteksti tänasel päeval arusaadavas saksa keeles.
Juhtus aga nii, et paljusid dokumente von Toll peale nende tõlkimist mingitel põhjustel ei tagastanud. Alles nüüd, XXI sajandil, tuli antud dokument Rootsi riigis päevavalgele ja jõudis läbi ettevõtliku eesti mehe kohalikult oksjonilt Eestimaale. Seega viiendaks on selle üriku juures oluline tõsisasi, et dokumendil on peale tema sisu ka lugu, mis ühele museaalile niivõrd oluline omistada on.
Muuseumi on üriku soetamisel võimalik toetada annetusega EE862200001120074232 Swedbank, märgusõna „pärgament“. Tegemist on Järvakandi Vallavalitsuse arvega ja just märgusõna pärgament abil on võimalik annetused paljudest teistest laekumistest eristada. Soovi korral on võimalik annetada sularahas Järvakandi muuseumi, raamatukogu või vallamaja ruumides.
