Vanas teeäärses majas saab abi
Maakividest ja punastest tellistest ehitatud hoone, väidetavalt kunagise meierei esine on autosid täis. Kogunenud on üsna värvikas seltskond: on nii otse abi küsijaid kui ka niisama vargsi uudistajaid.
Süsteem transpordi osas tundub sama mis Marokos taksodel. Üks vana Lada on inimesi täis tuubitud ja omavahel sotid ilmselt juba enne abi küsimist ära klaaritud.
Sooja südamega sündinud
Maja uksel on silt MTÜ Peipsi Pärl. Uksed on avatud vaid kord nädalas.
Asja eestvedaja on Natalja Peltomaa, kes Peipsi järve ääres Kasepääl koos soomlasest abikaasa Jussiga hostelit Jussin Maja peab.
Natalja on sündinud Kasah-stanis, kuhu tema ema küüditati Laiusevälja külast. Kui pere tagasi tuli, asus tüdruk elama vanaisa juurde Mustveesse, sellesse kanti on ta jäänudki.
Abipunkti vabatahtlik töötaja Jelena Levina sõidab igal nädalal kohale Lohusuu vallast. Ta teab, mida tähendab toimetulek, tal on üheksa last.
Tema ja ta pere on Jõgevamaa Suurte Perede Ühenduse liige.
“Eelmisel aastal pakuti, et kas ma ei tahaks Toidupangast abi saada,” räägib Jelena. “Ütlesin, et olen huvitatud. Siis juba helistas Tiina Grauberg (Tartu Toidupanga koordinaator – toim) ja selgitas, et mõnikord on neil midagi ära anda. Aga et lähemal, Jõgevamaal, on samuti toidu- ja riideabipunkt olemas.”
Edasine tundub aga pisut ootamatu. “Ja siis tuli Jelena meile juba vabatahtlikuna tööle, kuigi võib-olla tundub see paljudele raske uskuda,” hõikab Natalja Peltomaa vahele.
Abi jagamist alustas Natalja koos abikaasa Jussiga Kasepääl.
Jussi sugulase soovitusel sattus Soomest nende juurde ööbima veel üks Jussi, juba mitu aastat abikoormaid Eestisse toimetanud kirikuõpetaja Jussi Latvala. Omavahel saadi tuttavaks ja just nii koostöö algaski.
Hostelisse sai aga laialijagatavat kaupa juba nõnda palju, et külastajad pidid mööda kitsaid teeradasid laveerima. Uue koha avamine oli seega vältimatu.
Kasepääl abipunkti jaoks kohta ei leitud, hakati mujalt otsima.
“Kuna see maja seisis tühjana, läksin valda ja küsisin,” räägib Natalja. “Nemad olid nõus ja nii meil lõpuks asi just siin õnnestuski.”
Toidupangaga käib koostöö
Algul oli plaan Jõgevamaal käima lükata Toidupanga tegevus, kuid kuna Toidupank on rohkem Tartu ja Tartu valla keskne ning Jõgevamaal pole ka suuremaid toidukaupluste kette, siis seda vajalikuks ei peetud.
“Aga me teeme nendega koostööd ikka,” räägib Natalja. “Saame sealt leiba, hiljuti ka kapsast ja kartulit. Neil tegutseb ka üks hästi tore seltskond, noored poisid. Nad panevad rahad kokku, ostavad igas kuus mitu tonni kartulit just Toidupanga kaudu jagamiseks!”
Lähitulevikus plaanivad Natalja ja Jelena algatada koostöö ümbruskonna köögiviljakasvatajatega. Kavas on üles panna kuulutused, et toetamist soovijad abipunktiga kontakti võtaks.
Muu kraamgi on aga asja eest, näiteks Natalja ja Jelena poolt külalisele kaasa pandud Soome krõbuskleivad ja kiirkartulipuder. Mõlemad suure säilivusajaga.
Lisaks toiduainetele ja riietele on abipunkti kaudu jagatud ka kasutatud kodumasinaid.
“Kui kellelgi vaja, oleme ikka Soome helistanud ja öelnud, et kui vähegi võimalik, visake auto peale,” kõneleb perenaine.
Enamik abist jõuabki siia Soomest veoautoga. Suurima osa teele pandud koormast saavad aga hoopis abivajajad Ida-Virumaal.
Juhtub ka, et Kõnnusse abi tulevad saama need, kes seda otseselt ei vaja.
“Siis me tavaliselt helistame valla sotsiaalosakonda ja küsime, kas inimesel on probleem või ei. Vaat niimoodi käib meie koostöö!”
Abipunktis karmid reeglid
Abipunktis on reegleid veel. “Meil on siin põhimõte, et purjus peaga sisse ei tulda,” on perenaine Natalja Peltomaa resoluutne. “Näed, üks just tuli ja andis mulle kastid niimoodi kaugelt, mõtles vist, et ma ei tunne lõhna, aga lõhn käis vähemalt meetri-kahe peale.”
Õnneks tunnistab ka napsusem publik abipunkti perenaise seisukohti täiel määral. Ei trügita sisse, ei muututa tüütuks.
