Keelesäutsudeks ja –kasteteks ammutab Põhjala inspiratsiooni ennekõike inimestest. Ta nendib, et teda ümbritsevad heas mõttes keelehullud inimesed. „Näiteks raamatukirjastuses, kus ma töötan, vaieldakse alatasa ühe või teise keelelise küsimuse üle,“ selgitab ta. „Kõige rohkem harutan igasugu keelesõlmi tõlkijast abikaasaga.“

Priit Põhjala keele- ja kirjandushuvis on „süüdi“ lapsepõlve raamaturohke kodu ja kirjandushuviline perekond. „Kõik lugesid, mina kõige rohkem, kusjuures ühesuguse õhinaga läksid mul nii lastekirjanduse klassikud kui ka veisepidamise käsiraamat ja vanaisa aastakäikude kaupa kokku köidetud Pikrid,“ meenutab noor mees, kes tunneb enim mõnu kirjanikest, kelle keelekasutus on selgelt teistest eristuv.

Peale ümbritsevate inimeste, raamatute ja käsikirjade saab ta enda sõnul inspiratsiooni ajalehtedest, reklaamidest, meilidest, televisioonist ja muust säärasest, millega iga päev tihedasti kokku puutub. „Need kubisevad inspireerivatest keelelistest finessidest ja fopaadest,“ tõdeb ta.

Toimetus avaldas Põhjalale tänu klaasikunstnik Ivo Lille taiesega, mis leidis laureaadi sõnul tema kodus väärika koha.

Priit Põhjalat on varem tunnustanud ka ajakirjad Akadeemia ja Looming, ta on Betti Alveri kirjanduspreemia nominent.

Pikem intervjuu Priit Põhjalaga ilmub Õpetajate Lehe järgmises numbris 2. oktoobril.