Minuga ei pikendatud enam lepingut. Meid oli näitlejaid 28, kuid alles jäi minu mäletamist mööda kuus inimest. Raivo Trass lasi pea kõik lahti, hakkas suurt kunsti tegema, kuid see oli viga. Kõige kurvem oli nendega, keda peanäitejuht Trass võttis Endlasse tööle Viljandi Kultuuriakadeemiast. Kui saad ikka sellest koolist tööle professionaalsesse teatrisse – see on suur saavutus. Oled paar aastat teatris, ja siis antakse jalaga – sa pole midagi väärt! Nii ei tohi mu arust inimestega käituda.

Teatrist lahkumine tõi kaasa depressiooni. Kuidas see väljendub?

Kui ma teatrist ära jäin, olin ikka väga haige. Ei saanud aru üldse, mis minuga toimub. Ühe lavapoisi kaudu sattusin Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskusesesse jõuluvana tegema. Rääkisin päevakeskuse juhatajaga ja tema viis mind psühhiaatri juurde. Seal diagnoositi mul sügav depressioon ja hakati ravima. Aasta või paar ainult ravisin, seejärel jäin pensionile – 80% töövõimetust, hiljem keskmine puue.

Depressioon on haigus, mis halvab kogu organismi. Tekivad ohud jääda teistesse haigustesse. Mina haigestusin näiteks reumatoidartriiti. See on ravimatu haigus ja lõi kõigepealt jalgadesse. Läksin EMOsse ja palusin, et jalg otsast ära võetaks – nii metsikud valud oli. Sealt suunati reumatoloogile ja seejärel sain hormoonravi. Kui varem kaalusin 59 kilo, siis kolme kuuga võtsin 112 kilo peale. Hormoonravi sõi ära puusaliigesed. Hirmsad valud olid ja otsisin abi.

Pikemalt juba homses Maalehes!