Esiteks peab president olema kindlustunde ja turvatunde looja nii sise- kui ka välispoliitikas. Et inimene vaatab presidendi poole ja teab – jah, ta seisab Eesti põhiseaduse eest, ta seisab Eesti rahva huvide eest, ja kui on vaja poliitikutele midagi öelda, siis ta teeb seda.

Teiseks. Inimesed tunnetavad, et meie ühiskonnas on vähe õiglust, on rühmad, kelle hääl ei kosta, keda ei kuulata, nad lihtsalt nagu on kuskil ja löögile ei pääse. Tajun siin ebaõiglust. Kavatsen esindada kõiki Eesti inimesi. Igaüht. Kuulan ära kõik, kuid see ei tähenda, et ma nõustun kõigiga.

Olete vahel mõelnud, et oleksite mehena edukam?

Ei, ma ei ole nii kordagi tundnud. Mina tulin sisse karjääridiplomaadina, suursaadikuna, ja ei ole kordagi tundnud, et mind oleks alahinnatud või teisiti suhtutud, sest olen naine. Lõppude lõpuks olin Moskvas ainuke naine 144 suursaadiku seas ja mind aktsepteeriti, võeti väga tõsiselt.

Kust see kindlus tulnud on?

Mind kasvatati teadmises, et tee tööd, õpi, püüa, unista, ja siis saavutad midagi. Mind ei kasvatatud nii, et tüdruk mängib klaverit ja joonistab ja tüdruk ei lähe juurat õppima. Muidugi noorena väga kõhklesin, mõtlesin, mis teised arvavad, kuidas ma nüüd midagi otsustan, mehed on ju mitu korda targemad... See võttis aega, et hakata enesekindlalt esinema ja Eestit esindama, aga nüüd on see mul olemas.

Pikka intervjuud presidendikandidaat Marina Kaljurannaga loe värskest Maalehest.