VÄRSKES MAALEHES: Kolgata tee erihooldekoju pääsemiseks

Eestis on 47 erihooldekodu 2648 voodikohaga, mille järjekorras on üle 500 inimese. Kõik nad ei jõuagi sinna saamist ära oodata. Selle probleemi valgustamiseks avaldab Maaleht ühe naise kirja, mis näitab, kui keeruline on oma psüühiliselt haigele lähedasele leida koht, kus ta ööpäevaringset abi saaks.

Isal on lõpuks koht olemas. Kaarma kalmistul

Kogesin hiljuti, mida tähendab, kui keegi su lähedastest ootamatult haigestub. Ei oleks varem uskunud, milline bürokraatia ees ootab. Jäi mulje, et inimese elu ei maksa siin­ilmas midagi.

Minu isa oli tavaline maamees. Elas Saare­maal oma majas, unistas kõrgelt. Veel vanuigi hakkas uut maja ehitama. Kuni ühel päeval kukkus puu otsast alla, ja nii õnnetult, et oli tükk aega teadvuseta. Kedagi läheduses ei olnud, kes oleks saanud abi kutsuda. Mingi aja pärast ta siiski toibus ja häda ei olnud justkui midagi.

Kuid ajapikku hakkas isa veidralt käituma ja jutt kiskus segaseks. Psühhiaatriahaiglas arvati, et veider käitumine ei ole kukkumise tagajärg, vaid pigem pikaajaline protsess, mille käigus on isal arenenud dementsus, skisofreenia ja veel mingid ebamäärased psüühikahäired.

Kui isa 2015. aasta sügisel juba teist korda Tallinna psühhiaatriahaiglas viibis, ei andnud arstid enam paranemislootust, vaid soovitasid paigutada ta erihooldekodusse. Kuid selleks tuli läbida hirmus kadalipp, ja ütlen etteruttavalt, et lõpuni ma selle teekonnaga ei jõudnudki. Esmalt pidin hakkama isale eestkostjaks, selleks tuli teha kohtule avaldus. Läks mitu kuud, enne kui mu taotlus rahuldati.

Loe emotsionaalselt rasket kirja homsest Maalehest!