„Tegemist on mälestise teisaldamisega ja selleks on vaja kõigepealt saada kultuuriministri nõusolek,“ rääkis Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor ­Ulla Kadakas

2014. aastal andiski toonane kultuuriminister Urve Tiidus loa kolme kivi teisaldamiseks, mis jäävad Tallinna Lennujaama uute lennu- ja ruleerimisradade alale. Rahvusvahelistest lennundusnõuetest tulenevalt peab lennuraja ümber olema 150 meetri laiune ohutusala.

Suurim kivi, mis kaalub ligi 90 tonni, on praeguseks ümbert lahti kaevatud, nii et kogu rahn, ka varem maa sees olnud osa, on nähtaval.

“Selgus, et seda kivi tervikuna teisaldada ei saa, seega kõigepealt kivi dokumenteeriti ja tehti 3D-dokumentatsioon. Kivi saetakse pooleks ja lohkudega osa tõstetakse teise kahe kivi juurde. Ülejäänud kivi osa viiakse mujale,” rääkis muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor ­Ulla Kadakas.

Mis on kultuskivi?

Kultuskivi on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega.

Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Lennujaama kultuskivid avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1965. ja 1969. aastal.


Pikemalt loe juba homsest Maalehest!