Luule Viilma oli veendunud, et kuhjuv emotsionaalne stress võib lõpuks viia haigusteni. Kui haigus on juba välja löönud, tuleb tegelda algse põhjuse ehk stressiga, mis haiguse põhjustas. Selline mõtteviis pälvis kiiresti suure tähelepanu ning huvi Luule Viilma õpetuse vastu pole tänini raugenud.

Ent kui Arvo Viilma oma tulevase naisega tuttavaks sai, oli kõik veel ees.

Toona märkas mees küll noore neiu särasilmi, kuid ei osanud arvata, et ta oleks teistest nii erinev või et tal avalduksid erilised võimed.

“Muutused tekkisid pisitasa, eriti pärast seda, kui ta läks ülikooli tohtriks õppima,” arvab mees. Samas oli Luule juba lapsepõlves viiel korral teispoolsuses käinud ja surmasuust tagasi tulnud. Ainuüksi see teeb ta eriliseks.

Milline oli Luule Viilma elu, sellest räägib homses Maalehes tema lesk Arvo Viilma.