Kevadepealinna tänavaid ummistavad siis lugematud autod. Tullakse ka üle mere Soomest ja Rootsist. Lausa busside kaupa. Türi peab ju siis oma kuulsat lillelaata!

Pärast seda vajub napilt kuue tuhande elanikuga linnake taas harjumuspärasesse sängi.

Kärbikuga külalised

Seda harjumuspärasust ehmatas 27. augusti keskpäeval koletu omakohus.

Kui 1990. aastal pastor Meri ja tema abiline siin tapeti ning pastoraadi majale pärast seda tuli otsa pandi, toimus kõik öö varjus. Nüüd tapeti lausa keskpäeval.

Mauno (kõik nimed peale tapetu ning tapja on turvalisuse kaalutlusel muudetud või ära jäetud) läks Türi äärelinna ühes metallitöökojas keevitajana töötanud Nikolai Tomelt küsima, miks too eelmisel nädalavahetusel kõrtsis ta nina sisse lõi.

“Absoluutne nahaalsus, raisk, kui mehed tulevad päise päeva ajal, kärbikud taskus, sinu töökohta sind maha laskma,” jutustab naabruses asuva autoremonditöökoja omanik Jüri. “No mida sa tuled kärbikuga teisele töö juurde!”

Jüri läheb seda rääkides väga kurjaks. “Tee, raisk, metsa vahel see asi ära!” põrutab ta. “Aga lõuna ajal kakskümmend meest on trepi peal.”

Poleks neil “teda” kaasas olnud, oleks läinud niisama löömaks. Jüri peab siin silmas kevadepealinnas kurikuulsat Auris Mäsakut. “Oleks pea lõhki löödud, mida iganes, nagu ikka. Elu oleks rahulikult edasi läinud.”

Nikolai ehk Kolja haaras aga tuki ja avas tule. Auris pistis punuma, Kolja kannul. Kaugele Auris ei jõudnud...

Nagu väikelinnas kombeks, tunneb Jüri mõlemat. “Auris ja minu poeg kasvasid ühe õue peal,” seletab ta. Jüri teab ka Aurise jõuku. “Teretame, ajame kaks sõna juttu, minul pole nendega probleeme.”

Osa võimalikke probleeme võis Türil lahendada juba Mäsaku välimus.

“Meeter üheksakümmend kasvu või natuke alla, käsivars jämedam kui minu reis,” osutab endine maadleja Jüri oma kintsule. “Iga päev pumpas ennast jõusaalis. Normaalse söömisega ei tule sellised lihased.”

Suvel käisid need mehed maikaväel. “Kui mõnele nagamannile pahasti ütled, siis kohe saad,” seletab Jüri kevadepealinnas kehtivaid seadusi. Ja täpsustab: “Teiste käest.”

Ka seekord tuli just Auris karistama. “Tal on nii kõva koolitus taga,” jätkab Jüri. “Tema silmavaade on juba teine. Kes on selle kooli läbi käinud, need vaatavad teistmoodi.”

Ka mehe ilmavaade oli teistsugune. “Ta polnud elades tööd teinud,” naerab Jüri. “Tema töö oli see, et ta tuli ja ütles, et selleks kuupäevaks maksad raha.”

Mäsak ei tulnud suvalise inimese, vaid selle juurde, kelle käest oli võimalik küsida. Ning kogu aeg talle maksti.

“Juba kümme aastat on ta siin kõiki terroriseerinud,” ütleb Jüri välja kevadepealinna avaliku saladuse. “Üheksakümnendate alguses käisid meil Tallinna omad katust pakkumas, raudkang oli kogu aeg ukse taga. Pärast tuli tema.”

Samas suutis veidi üle kolme­kümne aastaseks elanud Mäsak end avalikkuse eest varju hoida. Paaril korral see siiski ei õnnestunud.

Uudisekünnise ületas ta enam kui kümme aastat tagasi, mil Hispaania lõunarannikul üritas Eestist üüritud väikebussi maha müüa. Õnneks sai omanik asjale jälile.

“Neli venda, värskete poksimisjälgedega – ühe peas oli nii suur arm, et minu arvates oleks see vajanud õmblemist. Kuid hästi riides ja kallite telefonidega,” kirjeldas bussile järele läinud omanik kohtumist Mäsaku kamraadidega.

2003. aastal vilksatas Mäsaku nimi aga Järva maakohtus alanud protsessil kaheksapealise, valdavalt Türilt pärit jõugu üle – vargused, vägivald, vägistamine.

Nüüd oli ta ametlikult töötu, kuid sõitis uue liisitud Bema­riga...

Tume, aga väliselt rahulik

Kolja kohta, kes Aurise maha laskis, räägib Jüri üksnes head.

“Praegu ta mustade asjadega ei tegelnud, see on selge. Tal ei olnud vaja tegelda, sai korralikku palka. Kahe tuhande euro alla. Ta on number üks keevitaja.”

Mis siis mehele saatuslikuks sai? “Alati kui vaja, läks vahele. Ta on äge, kinni olnud. No ja siis, kui sa ägeda iseloomuga oled...” jätab Jüri lause lõpetamata.

Koljaga samas sissekäigus elav vanaproua iseloomustab naabrimeest nii: “Karpaatiast tulnud töölise ja eesti naise järeltulija, tume, aga nii rahulik. See pidi olema miski, mis ta endast välja viis.”

“Kolja on normaalne poiss,” seletab sama elamu majahoidja. “Ta on isegi minu kaitseks välja astunud. Eksabikaasa tahtis mu korteri põlema panna, Kolja tuli appi.”

Majahoidja peab korraks pausi. “Sellest on väga palju aega tagasi. Nüüd on Kolja palju muutunud. Sõpruskond on vahetunud. Mu noorem poeg ütleb, et paljud noored on tema käest nuga saanud. Alles laupäeval lõi ühel ninaluu puruks.”

Majahoidja teatas ka, et kord pannud Kolja kellegi auto põlema, pärast pandi tema enda auto põlema. “Need on nii segased lood,” võtab majahoidja kokku.

Nagu vendeta Itaalias

Koht on segasteks lugudeks nagu loodud. Trepikojast surnuaiani on poolsada meetrit, kalmistul aga löövad aega surnuks noortekambad.

“Tellisega löödi tagumine aken katki ja visati põlev asi sisse,” seletab üks surnuaia-poiss, kes Kolja auto põlemist ühel kevadööl nägi. “Ma elan ise ka selles majas.”

Tüli, mis selleni viis, olevat kestnud aastaid.

“See on nagu vendeta,” jutustab kohalikku elu peensusteni tundev ametnik Francis Coppola maffiafilmidest tuntud veritasule viidates. “Keegi ei mäleta enam, millest asi kunagi alguse sai. Kas vaatas keegi kellegi naist vale pilguga. Kas solvas keegi kedagi.”

Kõige üllatavam on see, et linnakeses kardetakse politseile avaldust teha. Ka Mauno, kelle nina sisse löödi, ei taha politseile Kolja peale kaevata. Mauno lubab hoopis kunagi hiljem vaikselt ise arved klaarida. Tal pole Eesti riigivõimu abi vaja.

“Linnakese vahel räägitakse, kuidas see ja teine on nuga saanud. Politseile aga avaldusi tehtud pole. Ja kiirabi ka ei teata, et keegi on nuga saanud. Võib-olla on neil oma arst,” seletab ametnik. “Kui kannatanu kaebust ei esita, pole ka politseil midagi teha.”

Nii võibki juhtuda, et ühelt poolt räägitakse Tome vägivaldsusest, samas on tema karistusregister puhas, ühtegi haldusrikkumistki mitte.

“Päris igal aastal meil kedagi maha ei tapeta,” seletab ametnik. “Kolme aasta kohta tuleb kaks laipa. Üks mees tapeti isegi selle pärast, et tal olid kirbud. Aga see oli asotsiaalide siseasi.”

Samas ilutseb Konsumi kaupluse ees kummaline plakat. “Türil on turvaline,” teatab see võidukalt. Pärast tulistamist tundub see plakat eriti küüniline.

Kui plakatit pildistan, astub juurde vanem naisterahvas ja seletab, et kamp noorukeid oli mõne aja eest otsekui plakati naeruvääristamiseks öösel siinsamas poodi tunginud ja õlut varastanud.

“Ei ole meil siin turvaline midagi,” ütleb naine otsekui vabandavalt. “Kunagi oli meil oma politseijaoskond. Aga seda pole juba kaua aega.”

Naine tunneb/tundis ka mõlemat viimase sündmuse osapoolt. “Rusikas on neil suurem kui aju,” möönab naine. “Ja alkoholis lahustus ka see viimane.”

Politseid siin küll ei näe!

Konsumi vastas parkimisplatsil jutlevad poisid. Kui küsida, siis vastavad ka turvalisuse teemal.

Nad räägivad sellestki, mis üle risttee asuvas linnapargis hämariku saabudes toimub. Nädalavahetustel kogunevad sinna noorte meeste kambad. Juuakse, karjutakse, kakeldakse. “Politseid siin küll ei näe,” muigavad poisid.

Turvalisuse kohta on oma arvamus ka Kunol, üle paari­kümne aasta Türil elanud pensionäril, invaliidil. “Ega ei ole jah õhtuti siin hea liikuda,” hindab ta. “Panevad jooki, siis lähevad lolliks, karjuvad ja peksavad aknaid.”

Vana mees hakkab ootamatult naerma, meenutades kurba juhtumit. “Mulle on ka kallale tuldud, üks jooksis üle tee ja pani mulle jalaga kõhtu. Aga see ei olnud kohalik.”

Kohalikke on aga küll. “Siin on isegi kirvega löödud pähe!” jätkab mees. “Küsis ühelt raha, see ei andnud, siis virutas. Tükk aega oli vahepeal siit ära, mõni kuu nüüd jälle vaba.”

Kunogi tõdeb, et politseid siin ei näe. “Juba palju aastaid ei ole neid siin,” ohkab ta. “Nad on Paides – kui midagi on, vilistatakse nad siia.”

Ka küsitletud ametnik kinnitab seda. “Terve Järvamaa peale on vaid üks politseipatrull. Aga see istub enamasti Tallinna–Tartu trassil. Seal juhtub alatihti midagi. Kui meil Türil midagi juhtub, kulub vähemasti pool tundi, et ta kohale jõuaks.”

Mis kuradi jutt see on!

Ka Jüri ning tema meeste hinnangul on jutt Eestist kui politseiriigist suur liialdus.

“Meil Türil ju pole politseid!”

“Meie oleme tugevad mehed, aga neid pole ollagi!”

“Jalgrattamehi kiusavad oma kelladega, aga...”

“Kui sa isegi tunnistad midagi, saad enne nendelt oma laksu kätte, kui nemad end liigutavad!” (Esimene “nemad” tähendab siin Jüri selgitusel Aurise jõuku, teine “nemad” politseid.)

Jüri hinnangul on politsei puudumine Türil lausa eriliselt tunda.

“Ma ei taha, et mul kodus aknad sisse visatakse, et mu auto pannakse põlema,” kõneleb ta. “Mul võivad siin igasugused valved peal olla, aga kõik teavad et meil Järvamaal on üksainus ekipaaž.”

Jüri jutustab seepeale elulise loo. “Säreveres visatakse poe aken sisse, politsei lendab sinna, aga samal ajal tehakse meil siin asjad ära. Fotopood tehti kolm korda tühjaks.”

Sellest rääkides on Jüri juba väga vihane.

“Mis kuradi jutt see on, et ei ole võimalik välja uurida! Mis jutt see on, et ei ole võimalik neid mehi kinni võtta!” põrutab ta. “Öelda, et neil ei ole materjale, pole jutt ega midagi. Politsei lihtsalt ei taha neile midagi teha.”

Viimastel päevadel on riigivõimu üht sümbolit Türil siiski rohkem nähtud. “Pärast seda,” tõdevad mehed.

Esmaspäeval aga seisid Konsumi esises parklas kaks nooblit autot. Must Bemar ja hõbedane Mersu. Nende kõrval jutlesid neli meest mustas. Trimmis kehad, lühikesed soengud, ühel juustes juba halli.

Keskpäeval oli Aurise matus.



KOMMENTAAR

ÜLLAR KÜTT

Paide politsei­jaoskonna juht

Mingit hüppelist muutust registreeritud kuritegude osas pole Türi linnas viimaste aastate jooksul toimunud.

Linna kõige suurem probleem on selles, et öisel ajal puudub tänavavalgustus. See on soosinud viimastel aegadel sissemurdmisi kauplustesse.

Üks selliseid tegusid toime pannud grupp on kindlaks tehtud.

Mis puudutab kehalisi väärkohtlemisi, siis need on üldjuhul toime pandud omavahel tuttavate isikute suhtes.

Viimase viie aasta jooksul on Türil toimunud kaks tapmist. Aastal 2011 tappis ühise viinajoomise käigus invaliidsuspensionär oma korterikaaslase ja teine juhtum on nüüdne Mäsaku oma.

Järvamaal on korraga väljas üks kuni viis patrullekipaaži.

Patrullide väljapanek ja asukohad tulenevad eelnevate sündmuste analüüsist ja ohu hinnangust.

Aastast aastasse on politseinike arv Järvamaal vähenenud ja seetõttu on loomulik, et kannatab ka patrullide hulk Türi linnas.

Türi politseijaoskond kadus 1. jaanuaril 2004. Hetkel on olemas Türi konstaablijaoskond, kus töötavad piirkonna vanem ja kaks piirkonnapolitseinikku.

Pärast tööpäeva lõppu Türi linnas viibivate politseinike arv sõltub nendele antud tööülesannetest ning see on eri päevadel ja kellaaegadel erinev.

Mis puutub pussitamistesse, siis selliste juhtumite kohta saame infot ka raviasutustest ning seetõttu võime väita, et see pole tavaline.

Kui kannatanud politsei poole ei pöördu, on iseenesest väga halb, sest see tekitab kurjategijatele karistamatuse tunde ja oma tegudes võivad nad muutuda seetõttu üha julgemaks.