VIDEO JA FOTOD: Juminda poolsaare vabatahtlikud merepäästjad õnnistasid oma uue paadi sisse tantsides
Päästepaat sai oma ennesõjaaegse kolleegi eeskujul nimeks Varvara, ristiemaks oli alusele Tammistu külas elav Kristina Hääl. Meretraditsioone järgides lõi ta sõnade "Ma nimetan sind Varvaraks" saatel paadi ahtrisse - just sinna on kirjutatud nimi - puruks šampusepudeli.
Paati, kaptenit ja meeskonda õnnistas EELK Käsmu koguduse diakon Urmas Karileet.
Tapurla sadama, mis jääb Varvara kodusadamaks, kai oli õnnistamispäeval tihedalt kohalikke elanikke täis, kõigil tunnustavad sõnad ja head soovid huulil. Külaliste hulgas viibisid ka vallajuhid, päästeliidu ja teiste kohalike ning naabermaakondade vabatahtlike päästekomandode esindajad.
Juminda poolsaare vabatahtlikud merepäästjad, kellest 16 on läbinud spetsiaalsed koolituskursused, olid ka ise üdini rõõmsad. "Sellist kogukonnatunnet mujal ei ole," on nad kindlad. Uue ja kunagise päästepaadi pildiga tänukirju jagasid päästjad välja paarkümmend - nii palju oli inimesi, kes nõu ja jõuga paadi taastamisele ja vettelaskmisele kaasa aitasid.
Oma rõõmu ja heameelt näitasid merepäästjad kaile kogunenud külalistele entusiastliku tantsuga, mille saatemuusikaks kõlas ansambel Rajaca poolt 1967. aastal linti lauldud "Varvara", solistiks praegune Käsmu Meremuuseumi direktor Aarne Vaik.
"Eks ta üks jube laul on, aga tänasesse päeva ja siia selle laeva juurde sobib täitsa kenasti," arvas Vaik, kes ka ise kail viibis.
Video: Artur Talvik jr
Merepääste Juminda poolsaarel
1891. aastal ehitati Juminda neemelahe äärde üks kolmest kohalikust päästejäämast ehk luubikuurist (teised paiknesid Rammu saarel ja Pärispeal), mille ehitamiseks andis krahv Stenbockile raha Hara lahes Juminda küla all kivi otsa sõitnud laeva kapten. Laev kandis nime Varvara, ning lastiks oli tal trümmides kaer. Kivi, mille otsa laev hukka sai, kutsutakse siiani Kaerakiviks.
Juminda luubikuuris hoiti mõningatel andmetel isegi kahte päästepaati. Mõlemad olnud tolle aja kohta suurepärase varustusega ja liikunud kas purjede või aerude - kuus aeru, iga aeru peal üks mees, lisaks üks tüüriaer - abil.
"Enne sõda veeti paat kevadel vette ligunema, sügisel jälle kuuri alla tagasi. Päästmistöid mina ei mäleta, ju siis polnud vaja kedagi päästa," meenutas neiuna Jumindal elanud Olga Treimann. Küll aga mäletas proua Olga seda, et tühja paadikuuri kasutati suveti peetud pulmade ajal tantsimiseks.
Nõukogude merevägi viis uhke päästepaadi minema 1949. aastal, hoonet kasutati algul hobusetallina, hiljem mereväe admirali puhkemajana. Tegemist on ainsa Eesti rannikul säilinud kivist päästejaamaga, mis praegu on eraomanduses ning kasutusel suvilana.
Eile õnnistatud Varvara kinkis vabatahtlikele merepäästjatele Veeteede Amet, alus taastati merekõlbulikuks päästjate omavahenditest ning iseenda kätetööna.
