Viikingiaegse dekooriga Eesti arheoloogilised leiud on nüüd kaardistatud

Esmaspäeval kaitseb Indrek Jets Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis doktoritööd, mille raames läbi viidud uurimus koondab ja esitleb võimalikult täieliku teabe 9.-11. sajandi skandinaaviapärastes stiilides dekooriga Eesti arheoloogilistest leidudest, kirjeldades ja analüüsides neil leiduvat ornamenti. Samuti on püütud mõtestada selliste esemete ning ornamentika rolli siinses kultuuris ja ühiskonnas ning selle eripärase kultuurinähtuse leviku ajaloolist tausta.

Eesti rahvusliku identiteedi jaoks on muinasaeg, sealhulgas ka viikingiaeg olnud oluline periood juba rahvusliku ärkamise ajast saati. Siinsest muistsest kultuurist on üks tänapäeval nii-öelda käega katsutavamaid osi ornamentika. Ornamendi poolest ühed silmatorkavamad ja efektsemad on aga esemed, mille kujundus on 9.- 11. sajandil Skandinaavias käibinud kunstistiilides. Tegemist on keeruliste põimuvatest loomafiguuridest moodustatud mustritega, mille teostusel on sageli kasutatud hõbetamist ja kuldamist. Tõsi küll, meieni jõudnud leiud on enamasti fragmentaarsed ja tulest ning korrosioonist kahjustatud.

Varase ja keskmise viikingiaja skandinaaviapärase põimuva ornamendiga leiud hõlmavad ehteid, ratsuvarustuse osi, mõningaid tarbeesemeid ning relvastusega seonduvat. Suur osa selle perioodi leide omab täpseid vasteid Skandinaavias või viikingite kolooniais, kuid ei puudu ka omapärased esemed. Samuti võib märgata skandinaaviapärase ornamendi mõju mõne kohaliku ehtetüübi dekoorile.

Suuremal määral on skandinaavipärane põimuv loom- ja taimornament Eestis levinud hilisviikingiajal. Eeskätt 11. sajandi esimesel poolel kasutusel olnud ringerike stiili ornament kaunistab 6 mõõga detaile ning 12 odaotsa. Järgnenud urnesi stiilis dekoori on vähemalt 24 mõõga detailidel ning 18 odaotsal, lisaks on teada naaste, mitmesuguseid vööosi ning mõned ehted. Stiilipuhtam ornament esineb hilisviikingiajal eeskätt relvadel. Uurimuse pealkirjas leiduv väljend „lahingu maod“ ongi skaldiluules käibinud kujund mõõkade ja odade kohta. Madude ja lohede moodi on ka loomamotiivid, mis siinseid relvi kaunistavad.

Skandinaaviapärase ornamendiga leiud pärinevad kalmetest, mille matmiskombestik ja ülejäänud materjalgi on kohaliku ilmega. Selliselt on need esemed kuulunud kohaliku ühiskonna liikmetele. Mõningad asjaolud lubavad väita, et hilisviikingingiajal on skandinaaviapärase ornamendiga relvi, naaste ja vööosi valmistatudki ka mõnes Eesti rannikupiirkonna keskuses.

Seejuures on stiilipuhtam hilisviikingiaegne skandinaavialik ornament siinmail seostunud eeskätt militaarse sfääri, relvadega, kuna ehetel on käibinud täiesti teistsugused ja erineva päritoluga kujundikeeled. Ilmselt on skandinaaviapärane ornament Eestis olnud üheks elemendiks sel perioodil esile tõusnud sõdalaste kihi sotsiaalses kommunikatsioonis, enese defineerimisel ja eristamisel muust ühiskonnast. Selle juures on üksteist täiendavatena toiminud ornamendimotiivide tähendusväljad, eksklusiivne keerulisus, skandinaaviapärasus ja väärismetallide kasutamine. Rahvusvahelisel tasandil aga ühendas vaadeldud ornamentika kasutamine eesti sõdalasi Põhja-Euroopa viikingimaailmaga.

Indrek Jetsi doktoritöö „Lahingu maod. Skandinaavia 9.-11. sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel / The Battle Serpents. 9th-11th Century Scandinavian Art Styles on Estonian Archaeological Finds“ avalik kaitsmine toimub TLÜ Ajaloo Instituudis.