Viinamari maitses nagu maasikas
Minu kodukasvuhoone nurgas on ammusest ajast kasvanud viinapuu ‘Jubilei Novgoroda'. Tavaliselt juba juuli lõpupoole hakkab ta meid kostitama rohekaskollaste magusate viinamarjadega. Põõsal seistes muutuvad marjad tumekollaseks ja üha magusamaks. Tõsi, nad on väiksemapoolsed ning seemneid täis, kuid ikkagi on ääretult vahva süüa enda kasvatatud viinamarju.
‘Jubilei Novgoroda' oli üks vähestest sortidest, mida omal ajal õnnestus hankida. "Tegelikult võiksid märksa paremaid sorte kasvatada," soovitasid tuttavad aiandusinimesed. Aga enne pole ju kuigi tark minna istikuid ostma, kui pole ise marju maitsta saanud.
Ühel päeval augusti lõpus sõitsimegi väikese seltskonnaga tuntud viinamarjakasvataja Harri Poomi juurde Vändra lähistele Saare-Tõrvaaugu aiandisse viinamarju maitsma. Selgus, et seal annab saaki tervelt 30 lauaviinamarja sorti. Neid kõiki me muidugi proovida ei saanud, sest hilisemad alles küpsesid.
Maitsete paraad
Viinamarjadega hakkas Harri Poom tõsisemalt tegelema kümmekond aastat tagasi, varsti jäi aga vanas klaasmajas kitsaks. Mõni aasta tagasi sai valmis teine, märksa ruumikam kilekattega kasvuhoone, mis on 22 m pikk, 11 m lai ja tervelt 5,5 m kõrge. Oma maitseretke sealt alustamegi.
Kuigi päikesevaene suvi polnud eksootilise marja kasvatamiseks just kõige parem, on seina ääri palistavad viinapuuväädid tihedalt täis tipitud suuri raskeid kobarad. Osa graatsilisi vääte on roninud kõrgele lae alla.
Harri Poom: "Saak on tänavu hilisem, marjad vähem magusad ja kipuvad lõhenema. Ülihea viinamarja-aasta oli aga eelmine, 2007. Viimase kümne aasta parim."
Esimesena saame maitsta tumesiniste sametiste marjadega Läti sorti ‘Zilga'. Ei olegi nii magus, nagu lootsime.
H. P.: "‘Zilga' pole tänavu tõesti nii magus kui tavaliselt. Aga ta läheb veel magusamaks. Tegelikult on praegu just õige hetk teda maitsta, sest üle valmides ta rikneb, läheb pudrusemaks, võib lõheneda ning magusus kaob."
‘Zilga' on üks kõige varasemaid ja külmakindlamaid sorte. Saare talus on see viinapuu üle kümne aasta vana ning annab keskmiselt 20 kg marju.
‘Varane magus' on saadud Aili Kivistikult Roogoja talust Harjumaalt, kus viinamarju on kasvatatud juba alates 1954. aastast. Sordi päris õiget nime ei teatagi, aga Kivistikud on selle nime all teda müünud. Hästi magus on ta tõesti ning seemneid pole peaaegu üldse.
Järgmine tumelillade marjadega viinapuu on üks kallas-viinapuu (Vitis riparia) valiku teel leitud seemik. Harri kasvatab seda lihtsalt huvi pärast. Maitse on hapu ja järsk. Haljastuses kasutatav liik selliseid marju ei anna.
Vene sordil ‘Hasanski sladki' on naljakalt hõredad kobarad ja väikesed marjad. "Nagu mustikad," arvab keegi. Teise meelest meenutavad need toomingamarju. Viinamarjad on mõnusalt pringid ja hapukasmagusad. Maitse on huvitav, igati nauditav.
H. P.: "Väljas kasvades on kobar tihedam. Sort valmib vara ja sobibki avamaale."
‘Olga' uhkeldab vägevate kobarate ja suurte rohekaskollaste ovaalsete marjadega. Välimus on esinduslik, maitse meenutab poeviinamarja.
H. P.: "Vihmase ilmaga kipuvad ‘Olga' marjad lõhenema."
Järgmine tumesinine sort tekitab aga tõelise elevuse. Maigutame marju tükk aega suus, püüdes leida võrdlust, millega ülimahlast suutäit kirjeldada. Ja siis tabab keegi täpselt kümnesse: maitseb nagu tumepunased tikrid! Erakordselt hea. Harri ütleb, et see on ‘Elmer', kuulsa USA sordiaretaja Elmer Swensoni seemik. Suurte punaste marjadega ‘Swenson Red' on aga tema üks esimestest hübriidsortidest. Magusad marjad on eriliselt meeldiva vürtsiga.
H. P.: "‘Swenson Red' on üks maitsvaimaid lauaviinamarju."
Mõnda võib ka potis kasvatada
Viinamarju maitstes selgub tore asi, et mõnda nõrgema kasvu ja peenemate võrsetega sorti saab ka rõdul või terrassil potis kasvatada.
Üks sellistest on näiteks ilusate tumeroosade marjadega ‘Somerset Seedless'. Harri ütleb väädi küljest kobarat lõigates: nüüd tunnete maasikamaitset. Ja ta ei valetagi - pisikestel mammudel on tõesti selgelt ära tuntav maasikamaitse. Imehead! Ja ka seemneid pole üldse.
H. P.: "Soodsas kasvukohas valmib ‘Somerset Seedless' avamaalgi."
Anumasse sobib ka ‘Canadice'. Tal on küll väikesevõitu marjad, kuid see-eest on neil eriliselt mõnus vürtsikas kõrvalmaitse. Seemneid pole. Sellest ilusate punaste kobaratega sordist saaks imetoreda kaunistuse terrassile või rõdule.
H. P.: "Meil kasvatatavatest sortidest on ta üks vastupidavaimaid."
Ka mustikakarva marjadega ‘Kuz-minski sinii' lepib potis kasvamisega. Mari on hästi mahlane, aga kuna oleme enne tugevamaid maitseid tunda saanud, siis tundub kuidagi lahja.
Roheline ‘Madeleine Angevine' on väga vana sort, seda kasvatati juba mõisades. Maitsel pole vigagi, hea magus, aga ilma erilise jumeta.
H. P.: "Vaadake, kobaras on palju pisikesi marju. Normaalse marja läbimõõt peaks olema üle 1 cm, siin on mõni aga vaid 3 millimeetrine. Põhjus on selles, et sort viljastub halvasti, õie ehitus ei soosi isetolmlemist. Kui ta saab aga teistelt sortidelt õietolmu, on kobar ilus tihe ja ühtlane, küllalt suurte marjadega."
Tumesinine ‘Kosmonavt' tundub magus-lahja, üsna lahe. Marjad on ilusad: suured ja ovaalsed.
Punakaspruun ‘Guna' on Eestis üks enim levinud sorte. Marjad on suured ja magusad. Ühe meelest meenutab maitse pakis olevat viinamarjamahla, teise arvates on sordil magusa veini maitse. Niiske suvi talle ei meeldi, marjad lähevad kergesti lõhki.
Mida kauem põõsal, seda maitsvam
Need, kel koduaias viinapuu(d), teavad, et kui marjad vähegi värvi võtma hakkavad, tekib kohe suur kiusatus neid proovida. Harri soovitab aga veidi oodata. "Üldiselt on nii, et mida kauem kobarad viinapuul rippuda saavad, seda magusamaks marjad muutuvad. Mõnel sordil kulubki pärast seda, kui marjad on pehmeks muutunud, veel paar-kolm nädalat, et suhkrusisaldus suureneks vajaliku tasemeni."
Selline sort on näiteks ‘Jokke', mille marjad on pärast pehmenemist veel tükk aega hapud. Harri lõikab põõsalt suure tiheda kobara. Rohelised marjad on magusad ja vürtsikad, aga asjatundja sõnul on vaja veel paari nädalat, et nende tõelist headust tunda saaks.
H. P.: "‘Jokke' seisab põõsal hästi, ei lähe käärima."
Roheliste marjadega ‘Supaga' on taas väga põneva maitsega, hõrgult vürtsikas. Päris küps ta praegu ei ole, suhkrud peavad veel kogunema. Kuuleme, et lõpuks võib marjades olla koguni 28% suhkruid. Põõsal seisavad viljad väga hästi, küpsed marjad ei rikne isegi siis, kui 3-5 nädalat väätidel ripuvad.
H. P.: "Paar korda on mõni kobar end lehtede vahele nii ära peitnud, et olen need avastanud alles novembris tagasilõikamise ajal. Ja uskuge või mitte, marjad on olnud täiesti ilusad. Kõikide sortide marju siiski väga pikalt põõsale ei saa jätta, sest mõnede, näiteks ‘Guna' ja ‘Madeleine Angevine' viljad hakkavad üle valmides lõhenema. Mõni läheb aga kergesti hallitama, näiteks ‘Aljoshenkin' ja ‘Black Hamburg'."
‘Edelweiss' on eriline selle poolest, et tema rohekaskollased marjad lõhnavad. Harri ütleb, et see on hübriidi ühelt esivanemalt, põhja-viinapuult saadud omadus. Marjad maitsevad nagu üleküpsenud tikrid. Täitsa meeldiv.
Punane ‘New York Muscat' on veel poolküps, aga juba aimub hõrku muskaadimaitset.
‘Aljoshenkin' sai valmis augusti teisel nädalal. Rohekaskollased marjad on nüüd, kuu lõpus mõnusalt magusad.
H. P.: "Jälle tüüpiline näide sellest, et mida kauem mari põõsal seisab, seda paremaks läheb."
Lisaks 30 sordile, mis saaki annavad, on Harri hiljuti istutanud või siis pookinud hulga uusi sorte. Need alles hakkavad vilja kandma, täiskandeikka jõuab viinapuu viiendal-kuuendal aastal. Palju elevust tõotab tuua Jaapani sort ‘Kyoto', mille viljad pidavat olema suured nagu kreegid, kaaludes kuni 20 g.
Eesti oma on parim
Maitsmisturnee lõpus huvitab kõiki üks küsimus: miks on Eestis kasvatatud sordid hulga rikkalikuma maitsebuketiga kui need, mis poes müügil? Euroopast toodud marjadel, olgu nad siis heledad või tumedad, on ju enam-vähem sama maitse.
Harri selgitab, et Euroopas kasvatatakse peamiselt euroopa viinamarja (Vitis vinifera ssp sativa) sorte, mille maitse ongi üsna ühesugune. See viinapuu liik ei kannata suuremat külma, korgistunud üheaastased oksad taluvad lühiajaliselt vaid 16-22 külmakraadi.
Liikidevahelised ristandid on aga euroopa viinapuu sortidest külma- ja haiguskindlamad, sobides meile rohkem. Euroopa viinamarja on ristatud põhiliselt kolme liigiga: kallas-viinapuu, amuuri viinapuu (V. amurensis) ja põhja-viinapuuga (V. labrusca). Küllap need esivanemad annavadki hübriididele põnevaid maitsenüansse.
Hea maitse on üks põhjus, miks kasvatada ise viinamarju, kuigi värskeid marju saab ju aasta ringi poest osta. Teine, ehk isegi kaalukam põhjus on aga see, et kodumaine mari on väga puhas. Saare-Tõrvaaugu aiandis saadakse hakkama ilma ühegi taimekaitsemürgita.
Jahedal põhjamaal on see võimalik, lõuna pool tuleb aga haiguste ja kahjurite eemalehoidmiseks istandikke suve jooksul mitmeid kordi pritsida. On tehtud kindlaks, et importviinamari sisaldab müügil olevast puuviljast kõige rohkem taimekaitsevahendite jääke.
Harri käib oma eksootilist marjasaaki müümas laatadel jm üritustel, samuti saab seda osta otse talust.
Eestimaise viinamarja kilo maksis tänavu sügisel 60 krooni, mis oli meie meelest igati mõistlik hind nii maitsva ja kvaliteetse marja eest.
Pressitud mahl sügavkülma
Sellist luksuskaupa, milleks koduaias kasvanud puhtad viinamarjad kahtlemata on, tahaks ka pikemalt säilitada. On see võimalik?
Harri soovitab nende sortide marju, mis põõsal küpsena kaua ei püsi, panna sügavkülma. Neid tuleb süüa poolkülmununa, mitte lasta täielikult üles sulada. Siis muutuvad nad lödiks ja pole meeldivad.
Ülihea on pressitud viinamarjamahl, millega pakendis müüdav aurutatud mahl ei kannata üldse võrdlust välja. Pressmahla tuleb hoida samuti sügavkülmas.
Aga mõningaid sorte saab säilitada paar-kolm kuud niisamagi värskena, seda muidugi siis, kui hoiupaik on jahe ning mitte liiga niiske. Sellised on ‘Canadice', ‘Jokke', ‘Swenson Red', ‘Somerset Seedless'.
Harri õpetab, kuidas seda teha. "Lõigake kobarad mõnekümne cm pikkuse võrsejupiga. Eemaldage sellelt lehed ning torgake otsapidi veega täidetud pudelisse. Lisage vette peenestatud aktiivsütt, siis ei pea vett nii tihti vahetama. Ideaalne, kui saate pudelid asetada veidi kaldu, et kobarad jääksid rippuma ega puutuks üksteist. Püüdke marju mitte puutuda, et säiliks neid kattev vahakiht - see kaitseb seenhaiguste ja kuivamise eest. Need kobarad, kus avastate säilitamise ajal hallitanud marju, on targem ruttu ära süüa, kuna riknenud marjade ärakorjamine ei pruugi hallituse levikut takistada. Kuivanud ja mädanenud marjad noppige samuti alati välja. Jälgige kindlasti, et vesi ei läheks roiskuma."
