Viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny järelhüüe Eri Klasile: Tühjus, mis jäi, on tohutu
Kallis suurepärane, armastatud, unustamatu maestro Eri Klas!
Ma ei saa seda kirjutada teistmoodi kui otse sulle adresseerides, sest see võtab aega, et aru saada, et sind pole enam meiega. Tühjus, mis jäi, on tohutu. Seda ei saa uuesti täita. Sa olid meie perekonna kallis ja lähedane sõber üle nelja generatsiooni, alustades mu vanavanaema Jenny Siimonist ja sa olid meie kõikide muusikaline partner. Ma olin ainult nelja-aastane, kui sind esmakordselt jõuluõhtul kohtasin ning ma laulsin sulle toona isegi mõned jõululaulud (mida oli kindlasti valus kuulata).
On nii palju asju,mille eest tahaksin sind tänada: su võime eest lasta inimestel end teretulnuna tunda ning olla sinuga koos musitseerides sinu "tiiva all"; sinu vahetu nooruslikkuse eest poodiumil, sinu vaimukuse, huumori ja eelkõige muusikaarmastuse eest. Ma jään igavesti kalliks pidama mälestust 2010. aasta uusaasta kontserditest Tallinnas ja Tartus, kus ma mängisin koos sinuga Mozarti viiulikontserti G-duur; samuti ka kontsertreisi Peterburgi, sest ükskõik kui väsinud või magamata me ka polnud, sa olid nagu uuestisündinud, kui poodiumile astusid, kiirates koheselt meile oma surematut nooruslikku energiat.
Ma igatsen sind. Me kõik jääme sind igatsema. Surematu armastusega, Anna-Liisa Bezrodny.
Järelhüüe on tõlgitud portaalist slippedisc.com.