Ello oli just Maalehe ajakirjanikult kuulnud, et president on talle annetanud Valgetähe V klassi teenetemärgi. „Tule, taevas, appi,” kostis veelkord telefonist, nüüd juba heldinult.

Teenetemärkide andmise uudises seisab kirjas: „Ello Odraks, kultuurielu edendaja Lääne-Virumaal. Virumaa poiste-, noormeeste- ja meeskooride kuraator. Olnud kauaaegne üleriigilise laulu- ja tantsupeo maakondlik kuraator. Samuti on ta korraldanud ja vedanud pärimusmuusika festivali Viru Säru, maakondlikke laulu-ja tantsupidusid.”

Sisuliselt tähendab see seda, et Virumaalt, aga ka kaugemalt pole võimalik leida kultuuri- ja rahvamaja, kus käbedat ja aina toimetavat Odraksit ei tuntaks-teataks. Eluaegse kultuuritöötajana on tema käsi olnud kogu Lääne-Virumaa kultuurielu pulsil. Ikka korraldades, toimetades, asju ajades selleks, et staarid särada saaksid, et üritused toimuksid, et kultuuriline järjepidevus toimiks.

Mida aga Ello Odraks ise tehtust tähtsaimaks peab? Paukne vastus teatab, et just laulva revolutsiooni järellainetusena sündinud Virumaa poistekoor, millel juba 26. lauluaasta käimas, on fenomen, millesarnast mujalt Eestist ei leia.

See on koor, mille noored lauljad tulevad kokku üle Virumaa paar korda kuus, et siis Eesti tippdirigentide, näiteks enam kui kümnendi Hirvo Surva taktikepi all, muusikalisi imesid luua.

Poistekoorist on veerandsajandi jooksul välja kasvanud ka noormeeste koor ja meeskoor.

Kõige taga on aga poiste ja tegevustoetuste raha kokkuajajana, dirigentide ja prooviruumide leidjana, kontsertide korraldajana, koorivormide hankijana, seisnud koori direktor Ello Odraks. Seisab ka täna, pensionipõlves Valgetähe teenetemärgi kavalerina.