Võimalik vaid… ei, mitte Venemaal, vaid praamisõidul!
Neljapäeva õhtul on Virtsus vaikne, autoderivi on lühike. Pärast tõkkepuule helistamist avaneb see, edasi hargneb tee kolmeks nagu vene muinasjutus – enam aru ei saa, kuhu sõita. Vahet ei ole, peale peaks mahtuma niikuinii. Kui algab laadimine, ootame kõik süttivat rohelist tuld. Esialgu tuleb asjalik noormees, vehib kätega ja suunab autosid. Tuled süttivad hiljem ja ei ole erilises seoses noormehe viibetega.
Vanast harjumusest tahaks laevas midagi juua või süüa. Tegelikult on mõistlik kasutada sõiduaega einestamiseks, sest millalgi tuleb seda ju nagunii teha. Üles minnes selgub, et päevinäinud aluse kõik müügipunktid on suletud, millest annavad teada reipad pastakaga kirjutatud sildid ruudulistel paberitel.
Taaskasutuspraamis on üldse kohutavalt palju silte. Aga kõik need on mingis skandinaavia keeles. Pole ime, et paljud salongi asemel kaptenikajutisse või päikeseteki asemel masinaruumi üritavad trügida. Huvitav, kuidas selle keele mitteoskajad päästepaadi üles leiavad, kui laev põhja hakkab minema? Kas tõesti oleks olnud raske panna arusaadavas keeles lisakleebised? Ainus koht, kus seda on tehtud, on WC, kusjuures seal on nagunii ikoonid, mitte kirjad.
Laupäeva keskpäev Triigi sadamas. Saaremaa ja Hiiumaa vahel on liiklus hõre. Pisikesele praamikesele mahuvad kõik soovijad. Isegi kohvik töötab! Pakutakse kartulisalatit ja pirukat. Kohvi saab masinast, millesarnaseid võis kohata nii paarkümmend aastat tagasi. Söödan 2-eurose masinasse ja vajutan nuppe. Midagi ei juhtu. Kutsun teenindaja, kes keerab masina lahti, päästab mu mündi ja saan minna uuele katsele. Masin ragistab ja vilgutab tulesid umbes 5 minutit, tulemuseks on pisike tops õudset laket. Masina juurde on kogunenud saba. Esimesed on vene turistid. Noh, nemad on kannatlikud, oma kodumaal ilmselt selliste asjadega harjunud.
Suundun reisijatetekile. Tihedates ridades pinkidel istub palju rahvast, nagu kuskil vabaõhuetenduse tribüünil. Mujal istumisruumi ei ole. Lähen trepist alla autotekile ja sätin end merevaadet nautima. Autode vahel jooksevad valjuhäälsed läti lapsed peegleid pahupidi ja turnivad mööda reelinguid. Keegi neid ei keela, ilmselt on õpetaja kohvimasinasabas janusse surnud. Sõru hakkab varsti paistma.
Pühapäeva, 22. augusti pärastlõuna. Kõik vajalik Hiiumaal on tehtud, aega broneeritud praamini on aga veel kusagil 7 tundi. Otsustan minna Heltermaale üldjärjekorda õnne katsuma – ehk saan varem peale. Saba hakkab juba eemalt paistma ja kaob kurvi taha. Sadamat näha ei ole ja mul pole aimugi, kaugel ma sellest olen. Järgmise auto kohalik piiga raporteerib kellelegi telefonis, et me pole isegi 70-märgi juures, tooni järgi saan aru, et oleme väga kaugel.
Otsustan oodata ära järgmise praami lahkumise ja vaadata, palju saba edasi liigub. Esimene tund möödub linnulennul, sest on just paras aeg süüa ära viimased jäänused termokotist ja asju veidi ümber pakkida.
On möödunud juba pool tundi eelmise aluse väljumisest, kuid mingit liikumist sabas toimunud ei ole. Järjekordlased pissitavad põõsas lapsi ja koeri, mõned ringutavad ja joovad õlut. Väsimus hakkab peale tulema.
Reisikaaslane läheb vaatama, mis toimub, ja ehk kohvi tooma, kui õnnestub. Küll on hea, kui on reisikaaslane. Aga juhid, kes on üksi? Nad ei saa kuhugi minna, ehk vaid metsapeatusele, juhul kui kõrval on mets, mitte näiteks kellegi maja.
Järsku süttivad eespool tagatuled, tundub, et toimub mingi liikumine. Ja oh imet, saangi paari auto võrra edasi. Kaaslane helistab sadama juurest ja raporteerib, et kohvikus on õudne saba. Natukese aja pärast tuleb järgmine jõnks ja tagumine daam kuulutab telefoni rõõmusõnumit, et sai 70-märgist mööda. Mina olen juba peaaegu klubi juures, kust jälgib toimuvat must kass laisalt silmi kissitades.
Möödub veel pool tundi. Loen läbi kõik autos olevad ajakirjad. Võiks ju arvuti võtta ja tööd teha, aga kuna edasiminek toimub väikeste jõnksudena, siis on võimatu süüvida. Kaaslane helistab uuesti, kohvid on käes, kuid ta on rääkinud sadamaputkade töötajatega ja saanud teada, et kuna meil on broneering olemas kl 00:00 praamile, siis ei ole meil mingit mõtet sabas oodata – me ei jõuaks nagunii varasemale. Seda kinnitab ka taga pidevalt telefoniga rääkiva piiga jutt sellest, et keegi olevat juba kl 1st sabas, aga pole veel tõkkepuunigi jõudnud.
Väljun rivist ja sõidan sadama juurde kaaslast peale võtma. Sabalised on olukorraga kohanenud. Mõned on asetanud asfaldile pingid ja peavad lõbusat pidu, mitmest autost kostab kõva tümakas. Kained juhid peavad muidugi seda kõike vaikselt pealt vaatama.
Kell on umbes pool 9, ega kusagile eriti minna ei ole. Isegi kui lähedal oleks mõni põnev paik, oleks see juba kinni. Otsustan vaadata, ehk leian tee äärest metsast mõne seene. Paar tavaharmikut jäävadki ette, aga kohe läheb pimedaks ja ega midagi ei näe.
Sööme tee ääres ajaviiteks suitsukala. Taamal luurab must kass (üks teine) ja ootab, millal tema luudele jaole pääseb. Et aega sisustada, pakime veel paar korda asju ümber. Juba on täiesti pime.
Eelviimase praami lahkumise ajaks sätime end sadamasse tagasi. Üldjärjekord ei ole oluliselt lühenenud. Ajaviiteks pidutsejad on juba päris lõbusad, muusika on valjem ja näha on ka mõningaid tantsusamme. Bronnirida on lühike, oleme kolmandad. Jõuame sadama territooriumile.
Nüüd võib uksed lukku panna ja viimased kaks ootamistundi meeldivamalt sisustada. Sadamakohviku teenindajad on otsustanud kohta kauem lahti hoida, mis on neist väga kena. Mees, kes jäätisekaste laadib, kurdab, et ta peab hommikul kl 8 jälle tööl olema. Sealsamas. Aga sabas on, nagu aru sain, juba lõunast seisnud terve hulk inimesi, kes peavad ka hommikul kl 8 tööl olema, aga Tallinnas. Või äkki Tartus, või Rakveres.
Üks lõbus seltskond ronib ajaviiteks kaikividele püramiide tegema. Kaine juht saadetakse vahepeal uute õllede järele. Huvitaval kombel keegi merre ei kuku. Kõrvalt bemmist kostab selline muusika, et ma olen alati mõelnud, et kes küll sellist kuulab. Nüüd siis tean.
Mina lähen ajaviiteks sadama tualetti ja pesen näo ning hambad puhtaks, et säästa 5 minutit uneaega, kui ükskord koju jõuan. Otsustan, et praamil tuleb kindlasti uinak teha, et üldse jaksata edasi sõita.
Algab laadimine. Kuna oleme eesotsas, paigutatakse meid autoteki teisel korrusel olevale „riiulile“ kõige esimeseks. Murran pead, kuidas me sealt välja saame. Loogiliselt on kaks varianti – kas ma pean tagurdama või lastakse see osa alla, millel ma seisan. Mõlemad perspektiivid tundvad hirmuäratavad, sest laev näeb välja nagu veneaegne tivoli. Piirded autotekilt lahkujatele on hõredad, sealt mahuks vabalt alla kukkuma.
Aga mina ei lahku, lasen istme alla ja üritan uinuda. Juba tundub, et see õnnestubki. Õhku eriti pole, aga muidu on OK. Siis hakkab küna hirmsa mürinaga sõitma, veel hetk, ja umbes poolte autode signalisatsioonid hakkavad lõugama. Haaran peast, vaatan ringi. Kogenenumad reisijad on sellega ilmselt harjunud, mõnest autoaknast paistavad kellegi varbad, teisest patja uppunud pea. Mina nii karastunud ei ole ja lahkun sireenide mõjualast.
Laev on ruumikas, kuid pikaliviskamise kohta enam ei ole. Ega ei tahakski seda teha, sest kõik on kohutavalt räpane. Vaipadel on ilmselt eelmise sajandi keskpaigast pärinevad laigud ja loigud. See-eest baar töötab ja pakutav tundub suhteliselt söödav. Mul on kõht juba täis ja ostan ainult väikese vee, mis maksab 2.30, nagu peenemates restoranides ikka.
Kaikividel turninud seltskond sööb meie kõrval seljankat ja joob siidrit peale. Arutame, mis saab neist, kes veel sadamasse maha jäid. Mees kõrvallauast teab rääkida, et uudistes olla olnud, et praamid sõidavad niikaua, kui kõik on üle viidud. Viimased ilmselt nagunii varem mandrile ei saa, kui alustavad sõitu järgmise päeva hommikused laevad.
Olles ise pool päeva pausidega sabas olnud, kujutan ette nende autojuhtide enesetunnet, kes viimastel sõitudel on ja kes on järjekorras olnud juba lõunast. Kui teravad pliiatsid nad liikluses selleks ajaks on? Kahtlustan, et klõmakas viina enne rooliistumist mõjuks oluliselt vähem halvasti, kui selline kombinatsioon väsimusest, tülpimusest, unest ja roidumusest. OK, mina sõidan Tallinnasse, alla kahe tunni. Aga laeval on ju ka neid, kel on vaja edasi sõita näiteks Misso valda? Või Narva? Mis seisundis nemad selleks ajaks on ja kas nad öösel üldse magada saavad enne uue töönädala alustamist?
Enne kohalejõudmist tahaks WC-s ära käia. Minu ees siseneb asutusse täiesti kõbus ja elujõuline daam. Järsku hakkab putkast kostma öökimist. Kui ta välja tuleb, saan aru, miks. See väike vine, mis kätepesuruumi jõudis, polnud võrreldav ilge haisuga, mis valitses tualetis. Mitte selline paar-korda-koristamata hais, vaid samuti justkui möödunud sajandi keskpaigast alates laagerdunud.
Huvitav, meil on igal pool mingid müstilised euronõuded, kõike tuleb pidevalt desinfitseerida, kõik peab olema ohutu, inimesi peab kõigest teavitama jne. Kas siin parvlaevadel ükski neist nõuetest ei kehti? Ma saan aru, kui oleks sõja- või katastroofiolukord, siis oleks õnnelik, et üldse ellu jääd. Või kui me oleksime arengumaa, kuhu tsivilisatsioon pole veel jõudnud. Aga parvlaevaliiklus oli ju vahepeal juba täiesti korras ja mugav! Tegemist on ilmselge taandarenguga, ja sellega on raske leppida. Mingit luksust ei olegi vaja, aga natuke koristada peaks ju olema võimalik. Ja inimesi, kes selle kõik läbi peavad tegema, olukorrast teavitama. E-riigis ei tohiks see ju nii raske olla.
Hakkame Rohukülla jõudma. Minu põnevus kasvab – kuidas ma ikkagi sellelt plekkriiulilt autoga ohutult maha saan? Kui alumine korrus on tühjaks sõitnud, käib lõgin ja minu riiul hakkab alla vajuma. Haardemuster on sellel plekkplaadil madal ja kulunud, aga ennäe imet – auto siiski libisema ei hakka. Ei tea, kuidas sellega oleks, kui oleks märg või külm ilm.
Koju jõuan kell 4 hommikul. Õnneks ei jäänudki roolis magama, see on hea. Aitäh, vabariigi valitsus! Aitäh, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, selle seiklusrikka reisi eest!
Lisatud videol on praamijärjekord pühapäeva pärastlõunal Kuivastus.
