VÕITLUS PRÜGIGA | Maaomanikud ähvardavad tõkkepuude ja piirdetaradega

Maaomanikud on tigedad ja lubavad teeotsi sulgema hakata, sest just maa omanik peab oma kulu ja kirjadega koristama eramaale teab kelle poolt kuhjatud prügihunnikud. Omanikud leiavad, et see peaks olema kohaliku omavalitsuse ülesanne sest see on kogu ühiskonna probleem.

Üldiselt näeb kord ette sedasi, et kui kusagil selleks mitte ette nähtud kohas avastatakse lubamatu prügistamine, siis ühe aasta jooksul keskkonnainspektsioon n-ö menetleb asja. Lahtiseletatult tähendab see, et püütakse leida inimest või firmat, kes on selle lagastamise taga. Otsitakse vihjeid, kuulatakse maad. Kui süüdlast leida ei õnnestu, peab maaomanik prügi ise ära koristama.

Riigimaalt koristavad n-ö isetekkelisi prügilademeid RMK ja keskkonnaamet. Mullu kulus viimasel selleks üle 34 000 euro, RMK kulutused küündisid 53 000 euroni. Kumbki ametkond koristas loodusest 250 tonni jäätmeid ehk siis kokku 500 tonni. Suure osa kogusest moodustasid ohtlikud jäätmed. Sõltuvalt muidugi prügi liigist ja selle utiliseerimise moodusest maksab ühe tonni laga kusagilt metsa alt prügilasse toimetamine paarisaja euro ringis.

Ajalugu näitab, et kui prügistajat ei õnnestu otse teolt tabada, siis hiljem on teda juba väga raske leida ja veel raskem tõestada, et just see või too isik on lagastamise taga.

Omaniku kulu on märkimisväärne

Üks näide viimasest ajast. Metsatervenduse OÜ-l on Keila lähedal kinnistu ja seal umbes poole kilomeetri pikkune teejupp, mis tegelikult viis tupikusse. Ja sinna, väikesele lagendikule tekkis aja jooksul ehk oma kümne aasta vältel paras prügimägi. Mõistagi pole teada, kes prügi maha kallas, millistel asjaoludel ja miks. Nimelt on selliste isetekkeliste prügimägedel omadus, et kui keegi „pillab” metsa alla näiteks vetsupoti, siis peagi „tekib” selle kõrvale ka kraanikauss, varsti külmkapp ning mikrolaineahi. Ja nii see hunnik kasvama hakkab...

Niisiis – mõne aja eest tegi keskkonnainspektsioon Metsatervendusele ettekirjutuse – metsaalune tuleb puhtaks teha. See töö tuli tellida jäätmekäitlusluba omavalt ettevõttelt, sest lihtsalt tuttavat või naabrimeest paluda ei tohi, temal pole ju litsentsi. Ja pealegi ei tasu, sest isehakanud koristaja võib prügilooduses taas lihtsalt teise kohta kallata. Metsatervendusele läks prügi koristamine maksma 1018 eurot. Kokku saadi kaks suurt konteineritäit prügi, muuhulgas ka eterniiti, mida tavaprügilasse ladestada ei tohi.

Laias laastus sama stsenaarium kordub kõigi selliste juhtumite korral. Ja nüüd ongi maaomanikud üsna pahakseks muutunud, kuna leiavad, et selline lagastamine on ennekõike ühiskonna või kohaliku kogukonna probleem ning nemad ei peaks tagajärgede likvideerimisega tegelema. Maaomanikud on nimelt seisukohal, et kui nad oma metsa seenelistele-marjulistele, matkajatele ja kalastajatele avatuna hoiavad, siis peaks raha koristamise jaoks tulema ühisest rahakotist, mitte konkreetselt nende arvelt.

Metsaaluse laga peaks koristama omavalitsus

Samal põhjusel kutsus Eesti Erametsaliit hiljuti kokku töögrupi, sest nagu märgibliidu juhatuse liige Ants Erik – asi on juba sedavõrd kriitiline, sest ettekirjutisi sajab omanike postkastidesse nagu Vändrast saelaudu. Jutt käib suuremast lagastamisest, mitte üksikutest prügikottidest.

„Omanikud kindlasti ei soovi oma maid avalikkuse jaoks sulgeda, aga nad ei soovi ka selliseid prügilademeid oma kulul koristada, see on kogu ühiskonna probleem,” ütleb Ants Erik. „Kui sedamoodi edasi läheb, siis ei jää omanikel muud üle, kui tuleb hakata erateid sulgema ja ka metsas oma kinnistuid aiaga piirama. Maaomanike õlule ei saa pidevalt lisada kohustusi, see ei ole õiglane ja põhjendatud.”

Kui sedamoodi edasi läheb, siis ei jää omanikel muud üle, kui tuleb hakata erateid sulgema ja ka metsas oma kinnistuid aiaga piirama.

Nii eraomanike üldiselt kui ka Erametsaliidu ettepanek olukorra lahendamiseks on järgmine. Kui kohalikule omavalitsusele laekub teade mingist ebaseaduslikust prügihunnikust, ei hakata pikalt vaagima, kust see pärit on või kes on autor – see ei vii niikuinii kusagile. Prügi koristatakse kohe ära. Selleks ostetakse sisse teenust, omavalitsustel ju on nagunii olemas oma jäätmekäitlejatest lepingupartnerid ja kohustus korraldada jäätmemajandust. Omavalitsusel peab olema selleks puhuks aga eelarves vastav rida, ilmselt saab raha taotleda ka KIK-ilt. Ja ongi mure lahendatud.

Ants Erik leiab ka, et kardetavasti suur osa elanikkonnast ei ole kursis, et näiteks vana ja katkise kraanikausi, külmkapi, diivani või vanarehvid või vana aku saab eraisik üldjuhul tasuta ära anda jäätmejaamadesse. Need aga on piirkonniti, enam-vähem igas vallas ja linnas ju olemas.

„Vana WC-potti ei pea metsa alla poetama, sellest vabanemiseks on olemas täiesti korrektne ja seaduslik võimalus – jäätmejaam,” kinnitab Erik. „Loomulikult usun, et valdav osa inimestest oma prügi loodusesse ei vii, aga sellest piisab, kui osad seda teevad.”