VOONAKESTE VAIKIMINE: Hando Sutteri farmid on korjanud 1,8 miljoni eest toetusi, igapäevaselt käib närutamine loomade ja inimeste arvelt
Saaremaa Ökoküla endiste töötajate kirjeldustest selgub, et riigiettevõtte Eesti Energia juhi Hando Sutteri erafarmis võeti sadu hektareid maid rendile toetuste saamiseks, lambad surid ja piinlesid parasiitide käes ning ületunde maksti töötajatele mustast kassast. Kohtusse tunnistama läinud endisele töötajale tegi tippjuht ähvarduskõne.
“Kui sa sinna kohtusse tunnistama lähed, pean ma sinuga tegelema hakkama,” kirjeldab Saaremaa Ökoküla endine töötaja Taavo Piirsalu ettevõtte omaniku Hando Sutteri telefonikõnet. “Vastasin, et lähen kohtusse nii või naa, tegele siis minuga, kui tahad nii kangesti tegeleda. Andsin ta ähvardamise eest politseisse.”
Telefonikõneni viis juhtumiste jada, mis sai alguse 26. aprillil kahe aasta eest, mil neli Saaremaa Ökoküla töötajat ütlesid oma töölepingud erakorraliselt üles. Põhjuseks tõid nad ebainimlikud ja eluohtlikud töötingimused ning ettevõtte omaniku ja tegevjuhi toetuse puudumise loomakasvatusküsimustes.
Firmale kuuluvad lambad ja šoti mägiveised olid töötajate väitel alatoitunud ning suremus karjas suur. Farmihoonel puudus ventilatsioon ning talvel õhutamiseks lahti hoitud uste tõttu külmusid sageli jootmisseadmed, elektrijuhtmed rippusid niiskes ruumis laest maani ning akende ette löödi klaasi asemel odavad vineertahvlid.
Väikese paadiga tuli pukseerida pargast, millel reisjateks kaheksa šoti mägiveist ja loomi saatvad töötajad. Kuna paat täislastis pargast madalast veest liikuma ei jõudnud tõmmata, tuli see täis laadida sügavamal – vesi ulatus inimestele rinnuni. Pargasel veiste hulgas reisimine polnud ohutu, sest loomad olid metsikud. Sellest, mis oleks juhtunud kipaka pargase ümberminekul, on parem mitte mõelda.
Musta farmitööd tegevad töötajad ennast pesta ei saanud, tööruumides oli vaid kätepesuks sobilik kraanikauss. Ületunde tasustati sularahas mustast kassast.
Vilsandi saarele ja laiududele sõitmiseks anti kasutada paat, mis polnud merekõlblik – alus ei olnud tehniliselt korras ning oli arvele võtmata. Ükski jutt omanikuga aluse ohtlikkusest ei aidanud.
Loomad kaovad jälgi jätmata
Samal ajal tehtud fotodel on kõhnad lambad, turritavad abaluud villa alt paistmas. Ka korjuseid oli karjamaadel tol ajal tihti näha. Lammaste suure suremuse põhjuseks on tagantjärele peetud erinevate asjaolude ehk haiguste ja valede loomapidamisvõtete koosmõju.
Hando Sutter pani lammaste kadumise aga töötajate süüks ning firma toonane tegevjuht Meelis Laido esitas 2015. aasta lõpul politseisse sellekohase avalduse.
Kaks aastat väldanud kriminaalmenetlus lõpetati suures osas käesoleva aasta 31. mail, töös on veel vaid üks episood.
Aadamsoo sõnul viitasid uurimise käigus kogunenud tõendid, et vabapidamisel loomad hukkusid looduses ning kadusid nii, nagu kaob metslooma korjuski. Müüdud nelja lamba episoodi kohtuliku arutamise aeg on määratud 2019. aasta veebruari, seni kedagi süüdi mõistetud ei ole.
Maalehele on süüdistatava isik ja nimi teada. Palvele juhtunut kommenteerida vastas naine, et mingit kuritegu ta toime pannud pole, kuid ennast ajaleheveergudel kaitsta ei saa – tal pole õigust kohtueelse menetluse andmeid avaldada.
Surid haigustesse
2008. aastal hakkas Saaremaa Ökoküla esimesena Eestis juurutama loomade elektroonilisi kõrvamärke ning ostis vastava loendussüsteemi. Süsteem aga tõrkus pidevalt, töötajad ei osanud seda kasutada ega parandada, lambaid ühelt karjamaalt teisele viies ei teostatud loendamist järjepidevalt. (Tööle saadi loendamissüsteem pärast tegevjuht Koit Kulli lahkumist alles umbes kaks aastat tagasi. – A. M. Loe Koit Kulli kommentaari SIIT.)
Nagu selgub Maalehe valduses olevatest dokumentidest, ei saanud lõpuks enam keegi aru, kui palju loomi tegelikult kadunud on. Meelis Laido poolt 2015. aastal politseile esitatud avalduses mainiti esmalt 200, seejärel kerkis arv tuhandeni, hiljem korrigeeriti see 740ni. PRIA loomade registris ja raamatupidamises arvud klappisid, paberil oli kõik korras.
Kuna PRIA ega veterinaar- ja toiduamet loomade kadumisele registriandmeid jälgides mingit tähelepanu ei pööranud, kerkib küsimus, kas Ökoküla teatas iga isendi kadumistest loomade registrile nõuetekohaselt ehk seitsme päeva jooksul sündmusest.
Kolm aastat on möödas, karja seisund väidetavalt paranenud, kuid loomad hukkuvad endiselt. Tänavu Lahetaguse ning Leedri külade lähistel asuvatel karjamaadel tehtud fotodelt on näha erinevas lagunemisstaadiumis korjuseid ja laialiveetud jäänuseid.
Poollooduslikke karjamaid on karjatatud pikalt ilma puhkeaastata (siis ei saaks neile toetust). Sellisel karjamaal kasvav rohi ei toida loomi piisavalt.
Väidet, et Ökoküla kasutuses olevaid silo ja heina varumise maid pole uuendatud, peab Hando Sutter valeks ning laskis tõestuseks tegevjuht Andreas Välil Maalehele teatada, et 2017. aastal uuendati 59,23 ja tänavu 23,86 ha. Küsimusele, kui palju maid on Ökoküla kasutuses kokku (saamaks aru, kui suur osa on uuendatud), Väli ei vastanud.
Ühe töötaja sõnul jõuti millalgi sinnamaani, et osa lambaid olid nii vanad, et neil polnud enam hambaid suus ja nad pidid sööda alla neelama närimata. Hando Sutter neid karjast välja prakeerida ega müüa ei lubanud – pakutav hind oli liiga madal. Ka lihalambaid oli töötajatel raske müüa, sest need ei saavutanud kesistel karjamaadel omaniku seatud kaalupiiri, milleks esialgu oli 40, hiljem 30 kg.
Kuigi korjuseid võis selgi suvel igaüks karjamaadel ise näha, ei jõudnud info sellest veterinaar- ja toiduametini. Vastuseks Maalehe päringule andis amet teada, et 2017. aastal ei ole Saaremaa Ökoküla AS teatanud registrile ühegi lamba kadumisest, 2018. aastal on teatatud ühe lamba kadumisest.
Omanik kontrollib iga senti
Neli aastat tagasi lahkus firmast seda esimesest päevast alates juhtinud Koit Kull. Kõrvaltvaatajate hinnangul tundub, et asjad hakkasid käest minema just siis.
“Mulle meeldis seda firmat juhtida ja meil läks hästi, aga nüüd olen juba aastaid eemal ega taha midagi öelda,” on kõik, mis Kullilt ettevõttes toimunu kohta teada õnnestub saada.
Küll aga pole Saaremaal mingi saladus, et edasised tegevjuhid Meelis Kuivjõgi, Meelis Laido ja Andreas Väli on ettevõttes olnud või on praegugi pigem statisti kui juhi rollis. Iseseisvalt tegutsemise õigust neil polnud ega ole, omanik kontrollib väiksemaidki tehinguid.
Et arved olid sageli tasumata – seda tehti Sutteri ainuisikulisel korraldusel –, seisid traktorid kõige vajalikumal töötegemise ajal parandamise ootel või tühjade kütusepaakidega. Loomadele polnud võimalik osta vajalikke ravimeid ja söödalisandeid. Pikapeale muutusid tõvestavad bakterid-parasiidid resistentseks, ning kui ravimeid manustati, siis need ei mõjunud.
2013. aastal omandas Sutter lisaks MTÜ Ökoabi ja OÜ Vilsandi Niiduliha, mis hooldasid poollooduslikke rohumaid. Ning maid, mida hooldada, võeti sestpeale järjest juurde.
“Sain alles tagantjärele teada, et mingi maatükk on jälle rendile võetud. Oleks algul mu käest küsitud, kas võtta või mitte, oleksin kohe öelnud, et sellises võsas ei saa lambaid karjatada,” ütleb üks firmas töötanud loomakasvatusjuhtidest.
Enamik talledest, kes koos uttedega kevadel neile karjamaadele lahti lasti, said suve jooksul hukka. Jäid karjast maha, tallati rüselustes surnuks, niitis mõni haigus nad jalust, sattusid röövlooma või kotka küüsi.
Kõik toetuste määramised toimuvad taotluse menetlemise käigus kindlaks tehtud ja määramise ajaks teada olevate andmete alusel. Kui ei toimu kohapealset kontrolli (Saaremaa Ökokülas seda toimunud pole, sest ettevõte ei ole sattunud viieprotsendilisse valimisse – A. M.), siis administratiivne kontroll tehakse kõigi taotluste puhul.
PRIA ei ole maksnud Saaremaa Ökokülale ja Vilsandi Niidulihale teadvalt toetusi n-ö kadunud loomade eest, keda polnud toetuse tingimustes sätestatud perioodil taotlejal registri andmeil olemas.
Tagasinõude tegemiseks peab ka PRIA suutma tõestada, et esialgne toetuse määramine tehti alusetult, nt taotluses esitati valeandmeid, rikuti ulatuslikult mõnd nõuet ja ettenähtud sanktsiooniks on toetuse määramise tühistamine ehk toetuse tagasinõudmine.
Sellise otsuse tegemiseks peab olema konkreetne alus – näiteks toetusesaaja tunnistab ise, et tal ei olnud taotluses esitatud loomi tegelikult olemas ajal, mil pidanuksid olema. Valeandmete selgumisel võimaldavad reeglid nõuda väljamakstud toetusi tagasi ka tagasiulatuvalt ning tasaarvelda sama taotleja edaspidi saadavatelt teistelt toetustelt.
Toetuste määramise tühistamine pole võimalik põhjusel, et loomapidaja ei suuda tõestada oma karja tegelikku suurust mitu aastat tagasi – tal ei ole kohustust säilitada toetust saanud lambaid mitu aastat ja neid ei pea tal pärast toetusega seotud pidamisperioodi enam olemas olema.
PRIA ei saa tagantjärele kohapeal üle kontrollida, mitu nõuetekohast lammast karjas näiteks kolm aastat tagasi kohustusliku pidamisperioodi jooksul oli. Sellepärast ei ole ka alust toetuse tagasinõudmiseks, kui registri andmeil olid nõuetekohased loomad toetusesaajal olemas ja puudub info nõuete rikkumisest.
Raha loomadest tähtsam
Lammaste suur suremus ja töötajate kurtmine töötingimuste üle viib küsimuseni, kas tegu võib olla omaniku hoolimatu suhtumisega.
“Kui järele mõelda, siis hoolis ta sellest, palju tal oma kaukas raha on – tundus nii vähemalt,” mõtiskleb Taavo Piirsalu. Tema sõnul oli tegevjuhtidel ettevõtte majandamine keeruline, nad pidid omanikuga hirmsat moodi võitlema, et saaks masinatesse kütuse ja loomadele vajaliku kraami. Elementaarsed asjad olid kogu aeg puudu.
Ka kaks aastat tagasi tegevjuhi kohalt lahkunud Meelis Laido kinnitusel oli tal firmat juhtida väga raske.
Mis selle raskeks tegi?
“Omanik,” sõnas mees ohates. “Tegevjuht on seal ainult nime pärast kohal. Ma olen kaht suurt firmat juhtinud, ühes oli tööl üle 200, teises enam kui sada inimest ja mingeid probleeme polnud.”
Töölt lahkus Laido seetõttu, et plaane, mis ta firma edendamiseks tegi, ei saanud ellu viia. “Polnud nagu mõtet jätkata,” lõpetab ta pisut nukralt.
Hando Sutter ise on siiani kõigile päringutele vastanud, et ei puutu igapäevaselt ettevõtte juhtimisega kokku. Maaleheni jõudnud kirjavahetus räägib teist keelt: omaniku loata ei toimu firmas midagi.
Üks töötaja kirjeldab juhtumit kaela kukkumas olnud töökoja uksega, mille vahetamise omanik resoluutselt keelas – uus uks olnuks liialt kallis.
Seda, et maksmata arvete tõttu (neid tasub raamatupidaja ainult Hando Sutteri loal) ei saa firmatöötajad tanklast kütust, on juhtunud mitmel korral. Väidetavalt on ka praegune tegevjuht seetõttu kanistritega traktoritesse kütust tarinud.
Krediidiinfos ja äriregistri infosüsteemis Saaremaa Ökoküla ASi, MTÜ Ökoabi ja OÜ Vilsandi Niiduliha andmete kohaselt on ettevõtted aastate jooksul saanud riiklikke toetusi peaaegu 1,8 miljonit eurot.
Käive ja kulutused tööjõule püsivad väikesed, kasumi asemel on pidev kahjum ning jaotamata kasum ligineb poolele miljonile (2016. aastal 490 191 eurot).
2017. aasta majandusaasta aruanded on kõigil Hando Sutteriga seotud põllumajandusettevõtetel siiani esitamata, tähtaeg kukkus 1. juulil.
Saaremaa Ökoküla sai asutatud 20 aastat tagasi, kui soetasin esimesed lambad Saaremaa suvekodu mereranda pügama. Sealt edasi investeerisin ettevõtmisse, kuna kohtasin Saaremaal mitmeid toredaid inimesi, kes soovisid lambakasvatust arendada ning uskusid selle tulevikku.
Samuti on mind inspireerinud paljud rannaniidud, mis nende aastatega on tänu lammastele tundmatuseni muutunud. Pühendunud meeskonna abil kasvas ettevõtmine juhtivaks Saaremaa lambakasvatusettevõtteks.
Kuna olen viimased 25 aastat olnud aktiivne mitme suurettevõtte tippjuhtimises, ei ole mul võimalik Saaremaa ettevõtmise igapäevases juhtimises kaasa lüüa ega ökoküla tegevuse korraldamises osaleda. Töö Eesti suurima ettevõtte juhina võtab paraku oluliselt rohkem kui 40 tundi minu iganädalasest ajast. Ma ei ole kunagi ka Saaremaa Ökoküla juhatusse kuulunud. Olen olnud pigem rahastaja ja nõuandja. Samuti on oluline märkida, et ettevõttest ei ole ma kordagi dividende võtnud. Kogu vaba raha olen ettevõtte arengusse investeerinud.
Negatiivsed arengud hakkasid toimuma, kui 2012 tegin paar valet mehitamisotsust. Kogesin ebaprofessionaalsust ja paraku esmakordselt Saaremaal toimetamise ajal ka ebaausust. Paari aasta jooksul tekkis asjaajamises palju segadust, loomad kadusid massiliselt. Ilmselgelt on mitmetel kõrvalistel aladel karjatatavate lammaste kadumise asjaolusid keeruline tuvastada. Kuid Saaremaa politsei tubli töö tulemusena on nüüdseks ühele endisele töötajale esitatud kriminaalsüüdistus omastamises.
Olen üsna kindel, et segadus ettevõtte loomade registris ning ka meediale lekitatud katked on osa katsest tegusid varjata. Kummalisel kombel oli nüüdseks kriminaalsüüdistuse saanud endine töötaja vastutav just lammaste arvestuse ning heaolu eest.
Praeguseks on uue juhi käe all olukord normaliseerunud. Loomade tervis ja heaolu on tagatud, sööt varutud ning kõik vajalikud toimingud tehtud. Käisin nädalavahetusel (6.–7. oktoobril) Saaremaal ka ise lambaid vaatamas ja kindlasti ei vasta tõele, et loomad on alatoidetud ning haiglased. Suures karjas on alati grupp nõrgemaid, kellega eraldi tegelda, kuid karja keskmine kvaliteet on igati korralik.
Kogu Euroopa Liidus on põllumajandus toetatud tegevus, selles osas ei ole ka Saaremaa Ökoküla erand. Taotletud on hektaripõhiseid ja poollooduslike alade toetusi. Ilmselt on see enamiku loomapidajate praktika Saaremaal. Kuna põllumajanduses laekub enamik tulusid aasta lõpus, kuid suuremad kulud tuleb teha suvel söödavarumise ajal, siis on tekkinud hetki, kus ettevõttel likviidseid vahendeid ei jätku. Samas on kõik palgad alati õigel ajal makstud ning ka kõigi tarnijatega on kogu 20aastase tegevusaja jooksul arved alati klaaritud. Kui vaja, siis olen ka omanikuna ettevõtet rahaliselt toetanud.
Teie andmed, et Saaremaa Ökoküla söödamaid ei uuenda, on valed.
Kuna sõltun täielikult kohalikust meeskonnast ja Saaremaal on jäänud väheks inimesi, kes sooviksid pühendunult põllumajanduses töötada, siis on vastavalt kokkuleppele praegune meeskond meie mahte oluliselt vähendamas. Jätkame vaid ühes farmis ning valitud jõudluskontrollikarjaga. Sellega peaks tubli meeskond kenasti toime tulema.
