XIX sajandi topised kõlbavad geenianalüüsiks
Mahuka kapi sahtel, mille Tartu ülikooli loodusmuuseumi direktor Margus Ots lahti tõmbab, annaks justkui tunnistust äsja lõppenud edukast linnujahist. Sahtlis lebavad rahulikult üksteise kõrval suur-laukhani, rabahani, ristpart...
Siiski ei pärine need linnud läinudöisest jahilkäigust, vaid keskeltläbi enam kui saja aasta tagusest minevikust.
Tegu on linnunahkadega ehk teaduslike topistega, millesarnaseid leidub muuseumi sahtlites umbkaudu 7000. Külastajate tarvis klaasvitriinides välja pandud ekspositsioonitopised moodustavad linnunahkade koguhulgast seega vaid murdosa.
Hästi säilinud topised
Linnutopiste teadusliku kogumise kõrgaeg jäi XIX sajandisse, tõdeb Ots. Ehkki ornitoloogid käisid, püss seljas, ringi veel kuni XX sajandi keskpaigani ning kõige hilisemad linnutopised muuseumi kollektsioonis pärinevad 1970. aastatest, on suur osa lindudest pärit siiski just tsaariajast.
Vitriiniski võib igaüks imetleda Saaremaalt korjatud laulurästa pesa aastast 1855. Alaskalt on Tartusse jõudnud tutt-sininäär 1849. aastast ning Austraaliast kaelus-kerjuslind 1853. aastast.
Tartu turult 1936. a Eestis esimest korda leitud ning muuseumi kogusse ostetud lühinokk-hani on nende lindude kõrval veel lausa tibu. Tänapäeva ornitoloogid püssi enam ei pruugi, vaid kasutavad oma välivaatluste dokumenteerimiseks foto- ja videokaameraid.
Kõrgest east hoolimata on linnutopised silmapaistvalt hästi säilinud ning nagu kinnitavad Margus Ots ja loodusmuuseumi zooloogiamuuseumi peavarahoidja Jaan Luig, omavad need lisaks hariduslikule väärtusele endiselt ka teaduslikku tähtsust. Nimelt on linnunahkadest ja -topistest tänini võimalik eraldada DNAd.
“Suleputkedest ja varvastest saab lindude DNA-proove võtta ning neid uurida,” lausub Ots. “Sajaviiekümne aasta jooksul on paljud liigid muutunud nii haruldaseks, et nende DNAd ei olegi võimalik enam muul moel hankida kui muuseumikollektsioonist.”
Otsa sõnul on Tartu muuseumilindude DNA-proove oma uurimistöödes juba kasutanudki nii Tartu kui Hollandi teadlased.
Kui linnunahku tänapäeval enam juurde ei tule ning imetajategi kollektsioon täieneb peamiselt vaid loomaaedade asukate manala teele minemise kaudu, siis zooloogiamuuseumi putukakollektsioon täieneb üha.
300aastane liblikas
Putukaid ei ole ju sageli võimalik looduses määrata, nende täpne liik selgub alles mikroskoobi all.
Eestis oletatavasti elavast 20 000 putukaliigist on kindlaks tehtud ainult 10 000 liiki, lausub Luig.
Kas teie näiteks teadsite, et meil elab tervelt 230 mesilaseliiki? Tüütud väikesed mustad “kihulased”, kes suveõhtul sääri mööda üles ronivad ning nahale punaseid hammustusjälgi jätavad, on tegelikult hoopis habesääsed, keda Eestis elutseb 186 liiki, räägib Luig.
See kõik kahvatub aga putukauurijate ülemaailmse tööpõllu ees: oletatavasti eksisteerivast 10 miljonist putukaliigist on üldse kirjeldamist leidnud kõigest miljon.
“Kui näiteks liblikas ei ole valguse käes, säilib ta meie kogudes muutumatuna vähemalt kolmsada aastat ehk sisuliselt igavesti,” sõnab Luig. “Nii pika aja taha ulatuv kogu võimaldab uurida putukate morfoloogia muutumist, nende värvuse varieerumist ja paljut muud.”
