Esimene aasta põllumees: Kiusu pärast tegutsen edasi
“Ei saa linnamehele nii palju rõõmu valmistada,” teatab 2001. aastal esimeseks aasta põllumeheks valitud Musting. “Segada sisseveetud surrogaatidest midagi kokku ja müüa tarbijatele – see oleks iga ärimehe unistus. Ja tarbijale on sügavalt ükskõik, mis ta endale sisse ajab.”
Pank kui hoiu-laenuühistu
Viimati jäi Külmsoo talu kahjumisse kümmekonna aasta eest. Praegune kriis on toonasest hullem. Siis polnud põllumeestel selliseid laene turjal – suuri farme polnud veel ehitatud.
“Õnneks polnud siis pangad kriisis ja tulid appi. Praegu on pangaga suhtlemine nagu peaga vastu seina tagumine,” tõdeb Musting ja lisab, et ellujäämine sõltub praegu pankadest.
Paraku töötavad praegused pangad Mustingu meelest nagu hoiu-laenuühistud: kui mutike toob sinna 200 krooni tagasi, antakse see teisele välja. “Et põllumajandus kriisist välja tuua, oleks vaja lühiajalised laenud muuta pikaajaliseks. Probleeme pole kuumaksetega 10 000–20 000 krooni, häda on poolemiljonilise maksega,” selgitab Musting.
Kevadel võttis ta väetisteks käibelaenu miljon krooni. Tahtis viieks aastaks, anti aastaks. “Mis kuradi laen see on, mis kuradi pank see on, nagu SMS-laen!”
Piimahind peab olema 5.20
Kogu selle supi keerasid ju kokku pangad, mitte põllumehed, kui andsid välja arutult raha linnade ümber küprokmajade ehitamiseks. Paljud neist on siiani müümata. Põllumaad sealt enam ei saa.
“Lehma pean iga päev söötma, saadan praegu 4 tonni piima päevas E-Piima ja loen 5000 krooni iga päev peale, sest omahind on 4.30 ja saan 3.10. Kui küsid, mille arvelt see tuleb, siis maksmata küttearved, väetised... Et investeerida, peaks piima hind olema 5.20.”
Musting on viimasel ajal arutanud, mida ta on valesti teinud, millise kulutuse võinuks jätta tegemata. Ei leia seda. Džiip on 9 aastaga sõitnud 400 000, uue asemel on olnud tähtsamatki osta. Seitsme aasta eest oli kümme inimest palgal, nüüd viis. Jah, ta vähendas tänavu 5% palkasid, aga töötajate koormus on sedavõrd suur, et rohkem süda ei luba. Neil ju talu püsibki.
“Mina olen viis korda efektiivsem kui Soome põllumees, kes istub oma pisikese talu otsas, aga teenin kordades vähem,” ütleb Musting.
Ta teab, mida räägib, sest naise õetütrel on Soomes 30 ha maad ja 27 lehma ning nad elavad hästi ära. Temal aga on 200 lüpsilehma, rahakotis undab tuul ning maksmata arved ees.
Ta teab sendi pealt, kui palju õetütar piima eest saab. Siinse piimaliitri hind on kaks korda odavam kui Soomes. Ja veel – terves Soomes ja Rootsis makstakse üle riigi võrdse kvaliteedi puhul, on sul kümme või tuhat lehma, ühesugust hinda.
Ometi võiks ta kohe võlgadest lahti saada, kui müüks ära oma 190 mullikat. Aga seda ei saa ta teha. Seepärast, et mõtleb aastale 2015, kui piima-kvoot vabaks läheb.
“Ma ei tea küll, mis siis tuleb, kuid tahan ka siis kõhu täis süüa, oma majas elada ja mul peab siis lüpsma 200 lehma.”
