Hobusekasvataja, kes ise ratsu selga ei istu


Hobusekasvataja, kes ise ratsu selga ei istu
Hobuste lähedus pühib inimestel muremõtted peast. Seda tõestab ka Hillar Kaldi naerune nägu.Foto: Raivo Tasso

Kuigi Hillar Kald alustas töömeheelu autodega, on ta nüüd kolmandat põlve hobusekasvataja. Ratsu selga ta siiski ei istu ja sõita eelistab jätkuvalt autoga.

Aasta põllumehe kandidaati Hillar Kaldi võiks tegelikult tutvustada ka mõisaomaniku järglasena. Tema vanaisa koos kahe vennaga ostis Tartumaal Kärkna kirikumõisa, kus tegeles ka hobustega. Nagu Hillar Kaldi isagi. Mees ise õpetas ülikooli autokabinetis hoopis moodsama transpordivahendi – auto hingeelu.

Vere kutse oli siiski tugevam. 25 aastat tagasi soetas Hillar Kald Kärkna lähedal Lammiku külas Pärna talu ning kolis maale. Ja nagu arvata võib, hakkas hobuseid pidama. Kaks hobust ja üks poni on algusajast alles, praegu 28aastased.

“Tori hobused võivad 30–35 aastat elada, kui hambad ära ei kulu,” märgib Kald. Sellest tõust ja tõu arengust võib ta pikalt rääkida. Ühes on mees veendunud: algupärast tori tõugu, mida kramplikult “lukku panduna” säilitada, ei ole olemas. Nagu pole olemas ka sajaprotsendise veresusega eestlast.

Tori hobuste aretus on läinud laias laastus kahte suunda. Ühelt poolt universaalsed, nii vankri ette kui matkale sobivad hobused, ja teiselt poolt võistlusspordiks mõeldud ratsud.

Peamiselt käivad ratsutamas tüdrukud

“Põllumajandusministeeriumist vaadatakse minu hobuste aretustulemuste põhjal, et nad hakkavad juba olümpiale minema, mis ohustatud tõu toetust neile veel maksta,” naerab hobusekasvataja.

Ilus suur tori täkk Amadeus noogutab seda juttu kuuldes peaga, justkui saaks aru.

Võiks arvata, et Hillar Kald hüppab nüüd kohe suksu selga ja kappab juuste lehvides künka taha, aga ei midagi niisugust. “Ei ole tekkinud sellist huvi,” ütleb mees ise ratsutamise kohta. Ta ei mäletagi, millal viimati hobuse seljas istus. Ka abikaasa Annet, kes tegeleb hobustega samamoodi kolmandat põlve, ei tõmba suksu selga.

See-eest on poeg Kaspar ratsutamisega tegelnud 10 aastat. Kui ta varem võistles peamiselt takistussõidus, siis nüüd on lemmikuks Eestis suhteliselt uus ala rakendisport. Selle puhul ei tule mitte hobuse seljas, vaid tema taga olevas vedruvankris istudes küll veetakistustest, küll teele sätitud heinapallide vahelt puhtalt läbi minna. Tänavu peetud Eesti esimestel rakendispordi meistrivõistlustel sai Kaspar Kald esimese koha ja läheb augusti lõpus Lätis toimuvale mõõduvõtmisele kodumaad esindama.

Ka teised Pärna talus treenivad ratsutajad nopivad võistlustelt kõrgeid kohti. Sealses ratsakoolis käib 40 inimest, neist enamik mõneteistkümne kilomeetri kauguselt Tartust, aga mõned ka Lähtelt. Kuigi Hillar Kaldi mõlemad pojad, Kaspar ja Kristo, on isal hobuste juures abis, käivad ratsakoolis valdavalt õrnema soo esindajad.

“Ratsutamas käivad peamiselt tüdrukud,” ütleb Pärna talu peremees. “Kui neil lapsed tulevad, siis toovad oma lapsed siia ja hakkavad ise ka uuesti ratsutama.”

Poolsada suksut on leidnud kodu Soomes

Aga Pärna talu hobuste juures saavad käe valgeks ka Maaülikooli veterinaariatudengid, kes käivad seal praktikal. Peremees räägib naerdes juhusest, kuidas tudeng ei osanud looma kõhu alla vaadates selle sugu määrata ja arvas, et selleks tuleb hoopis käega looma strateegilisi kohti kompida.

Tallides elava 65 hobuse seas on nii uhked tõutäkud, märad kui ka ruunad.

Ratsakooli kõrval on talu oluliseks tegevuseks hobuste tõuaretus. Selle viljad müüakse enamasti välismaale, näiteks Soomes on uue kodu leidnud poolsada suksut.

Hillar Kald on juba 10 aastat ka 400 liikmega Eesti Hobusekasvatajate Seltsi president. “Viimasel ajal tuleb päris palju liikmeid juurde, vahel lausa kümmekond kuus,” kiidab mees. Peamiselt on tegu jõukate inimestega, kes on soetanud omale üks-kaks ratsut.

Vahel liisib endale hobuse ka kõhnema tengelpungaga pere, kelle laps on “hobusehaige” ja ratsutamishuvilise ema peab Soome parema palga peale minema, et liisingut maksta.

Hobuse omamine ja ülevalpidamine ei ole odav lõbu. Kui omal talli ei ole, siis tuleb loom kuhugi kostile saata. Nii, nagu see mujal maailmas laialt levinud on. Pärna taluski on mõned sellised hobused.

Varem oli rohkem, eriti soomlastest veterinaariatudengite omi, aga masuaeg on nende arvu koomale tõmmanud.

Loe veel

Hillar Kald ei lase sellest tujul langeda, vastupidi, ta naerab tihti. Kas see on hobuste mõju? Hipoteraapia ehk hoburavigi on selle peale üles ehitatud, et hobuste lähedus pühib inimestelt muremõtted peast ja pinged kehast.


Jaan Sõrra, Tartumaa Põllumeest Liidu juhatuse esimees

Minu tutvus Hillar Kaldiga algas 10 aastat tagasi, kui käisime koos liidrite koolis. Juba seal oli Hillar Kald hästi aktiivne ning tal olid kõik omadused, et kujuneda liidriks, kes ta täna on.

Lisaks Eesti hobusekasvatajate ja kohaliku gümnaasiumi hoolekogu juhtimisele on ta 10 aastat olnud ka Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige.

Hillar Kaldi tootmine on mitmekesine – lisaks hobustele ka teravili ja mahepõllumajandus ning koos abikaasa Annega ei ütle nad kunagi ära ka pisemate koosviibimiste korraldamisest.

Hillar on põllumehepisiku suutnud istutada ka oma poegadesse. Poeg Kaspar tuli Eesti noorte künnimeistriks. Minu arvates ongi see ühe põllumehest isa elutöö parim tulemus.


Kandidaat Hillar Kald
Pärna talu

- Tartu vald, Lammiku küla
- Hobusekasvatus ja aretus, ratsutamiskoolitus, lastelaagrite korraldamine, hobuste üürile võtmine, teraviljakasvatus
- 65 hobust
- Maad haritakse 284 ha, omandis on sellest 120 ha
- Kasvatatakse hobustele rohusööta, kaera ja otra
- Oma perele lisaks üks töötaja


Konkurss “Aasta põllumees”

n Hobusekasvatajaid ei satu aasta põllumehe nominentide hulka just sageli. Konkursi toimumise kümne aasta jooksul on neid olnud vaid üks n-ö puhas hobusekasvataja.

See on Tartumaa mees Urmas Saks, kes konkureeris piimakarja- ja teraviljatootjatega 2003. aastal. Nagu Hillar Kaldil, olid temagi tegevusaladeks hobuste kasvatamine, aretus, müük ning ratsalaagrite korraldamine.

Ühe tootmisharuna on hobusekasvatust mainitud ka 2008. aasta põllumehe kandidaadi Aldo Vaani Topi mõisa majapidamises.

Arvestades hobusekasvatuse järjest suuremat populaarsust, võiksid sellega tegelevad seltsid ja organisatsioonid oma tublisid liikmeid rohkem esile tõsta.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare