Laudas lüpsirobotid, põllul rekordsaak
Kõrge männimetsa veerel laiutab moodne lüpsilaut, kus robotid suristavad ööpäev ringi lehmanisade all. Oleme
Haaslava vallas Roiul.
OÜ Männiku Piima kontor, vana laut ja paar aastat tagasi ehitatud vabapidamisega laut noorkarjale on sealsamas. Heakorrastatud kompleks lilleklumpide ja kiviktaimlate vahel.
"Igal hommikul on mul esimene käik lauta, vaatan robotid üle," räägib Avo Samarüütel - rahulik ja tasakaalukas inimene, kes on kogu osaühingu töö inimväärseks muutnud.
EPAs põllumajanduse mehhaniseerimise eriala lõpetanud mees on aastatega ettevõtte kaasajastanud - John Deere'i ja New Hollandi moodsad masinad põldudel ning DeLavali tehnika viimane sõna laudas.
"Täna pole mõtet ainult tänaseid asju teha, juba täna tuleb teha homseid investeeringuid, rakendada teadussaavutusi, muidu ettevõte ei arene," rõhutab Samarüütel.
Ta loetleb näppudel, et kõik alad taimekasvatusest põllutehnikani on tema rida, aga laudas juhib vägesid ja kureerib roboteid loomakasvatusjuht Helin Õkva. "Kui Helin puhkab, võtan ka laudatöö koos robotitega üle," räägib firmajuht.
Kunagine Kuuste sovhoos ei hiilanud eriti majandusnäitajate poolest. Kui 1991. aastal sovhoos lagunes ning loodi Männiku Piima OÜ, lüpsid lehmad alla 3000 kg aastas.
Nüüd annavad lehmad 8000 kg aastas ja firma harib üle 1000 ha maid, kust tulevad rekordsaagid nisu, rukist ja rapsi.
Tartusse on Haaslava vallast 10 km. "Kinnisvarabuum meie põlde ei puuduta, strateegiline piir lõpeb Kurepaluga ära. Meie põllud ei ole Tartu suunal, need on laiali ja kaugemal," räägib Samarüütel.
Männiku Piima omandis on 240 ha maad, ülejäänu rendil. Maad Tartu kuldsest rõngast juurde osta on pea võimatu.
Tõi lauta lüpsirobotid
"Vana laut oli ehitatud juba 1981. aastal. Nii leidsingi, et uues laudas olgu robotid," ütleb firmajuht, kes on uurinud robotlautu Taanis, Rootsis, Hollandis, Kanadas. Nii projekteeriti ka oma laut.
Kopp löödi maasse eelmisel kevadel ja juba 28. septembril 2007 olid esimesed lehmad uues laudas. Koos kaasaegse sõnnikuhoidlaga läks laut maksma 24 miljonit.
Samarüütel jagab 4 lüpsirobotiga Eestis esikohta Endel Albiniga Harjumaalt, kel samuti 4 robotit lüpsmas. Albinil on Lely Astronaudi, Samarüütlil DeLavali seadmed.
"Võtsin esimesena kasutusele DeLavali robotid. Sellega on nagu automarkidega - ühele meeldib Toyota, teisele Honda," naerab Avo, et tal on nüüd katselaut. Huvilised saavad uudistada DeLavali roboteid, mis lüpsavad ühte lehma keskmiselt 8 minutit, iga robot lüpsab ööpäevas umbes 70 lehma.
Kõigepealt otsib lasersilm lehma nisad üles, robotkäsi peseb nisad puhtaks, kinnitab nisakannud ning lüps võib alata. Arvuti fikseerib lüpsil kõik andmed, loendur määrab automaatselt somaatiliste rakkude arvu piimas, lehm nosib seni granuleeritud jõusööta.
Samarüütel toonitab: "Ärge kunagi inimest unustage! Ega robot üksi imet tee! Tähtis on üle keskmise taseme inimene tööle võtta, siis teevad ka robotid imet." Ta kiidab loomakasvatusjuht Helin Õkvat ja teisi laudatöötajaid.
Uues laudas on 300 loomakohta, loomi osteti juurde üle Eesti, see viis senise keskmise taseme (8300 kg lehma kohta aastas) alla.
Praegu on lehmad jagatud kahte gruppi - üle ja alla 30 kg piima päevas. Grupid suunatakse eri robotite alla, neil on tööd 16-17 tundi ööpäevas. Nii et karja saaks laiendada veelgi.
Responder selekteerib, et lehma lüpstaks iga 5 tunni järel. Söötmisalalt lüpsile liikuvad lehmad suunatakse väravas vastavalt responderi näidule kas puhkealale või siis lüpsma.
"Loomad harjusid robotitega kiiresti, enamik sai põhiliikumise selgeks kolme-nelja päevaga," selgitab Avo ja lisab, et tasapisi hakkab ka piimatoodangu tase tõusma.
Rekordite mees
Viljelusvõistlustel on see mees võitjate rivis. 2007. aastal tuli ta rukki saagikusega 7,1 t/ha esikohale, nisuga 8,1 t/ha jäi teiseks. Paar aastat tagasi oli tiitlikandja parima rapsipõlluga 4,1 t/ha.
"Vähemalt rukkipõlluga pean tänavu tiitlit kaitsma," muheleb mees, kes on läinud üle uuele lägalaotamise süsteemile, järgides teadlase Peeter Viili mullaharimise tehnoloogiaid.
Viil on Männiku Piima põldudel välja arvestanud sellegi, et künnikiht olgu 10 cm, muidu läheb sõnnik liiga sügavale.
"Vaadake, kuidas kerkivad maailmaturul väetiste hinnad, nii et sõnnik ja läga kuluvad hädasti ära," räägib Avo, kes sügiseks prognoosib väetiste hinnaks juba 10 000 krooni tonnist.
"Täna müüme sisuliselt vilja börsil, börsi pakkumised on ju Internetis. Kui hind sobib, helistan Kemirasse ja löön lukku," selgitab Avo, kes lisaks Kemirale viib vilja ka Tartu Veskisse. Osa jääb loomasöödaks.
Masinapark Männiku Piimas on kaasaegne, sel aastal soetati John Deere 8030 ja Pottingeri kogurkäru, nii et esimese niite silo 1800 t sai tehtud juba 5 päevaga.
"Piim ja vili on võrdselt tähtsad, sest üks haru täiendab teist, aga kõige tähtsam meie firmas on inimene," ütleb Samarüütel.
Esikohal inimene
"Mul ei ole suurusehullustust, et peame üha suurenema. Mille nimel? Kas tõesti selleks, et lõputult rabada?" arutleb Avo. "Rajasime sellise üksuse, kus saab inimlikult majandada. Tööpäevad on reeglina kaheksa tundi ja puhkepäevi on kaks!"
OÜ Männiku Piimas on püsikaader, tööl on 16 inimest.
"Kõik on minust nooremad, alla viiekümne," naerab firmajuht. "Usaldan oma mehi, meil pole alkoholiprobleemi ega seda, et mõni mees tööle ei tuleks."
Samarüütel maksab oma rahvale korralikku palka ning Männiku Piim on teadaolevalt ainuke põllumajandusettevõte, kus töötajad saavad topelt puhkuseraha, et inimene võiks rahale mõtlemata end välja puhata.
Lisaks saavad töötajad aastas korra sanatooriumis käia, selleks antakse veel nädal lisapuhkust.
"Igal aastal käin õppereisidel välismaal - rohumaade või teraviljamessil, tehnikanäitustel, et kõige uuega kursis olla," räägib Samarüütel.
Põllumajanduspoliitikale tal etteheiteid ei ole, muret teeb aga see, miks eestlased annavad põllumajanduse käest.
"Eesti ja eestimaine toode tähendab mulle väga palju. Ma ei suuda leppida sellega, et põllumajandus hakkab ka juba libisema väliskapitali kätte. Öeldakse küll, et kapitalil pole rahvust, aga kui võrrelda pangandusega, siis on kuidagi nukker, et siin oleme juba nagu Rootsi alamad," ütleb Avo Samarüütel.
