Nii tundubki Hinnu Seafarmi juhataja populaarsus imekspandav neile, kes ei tea Märtsonist midagi. Seda tuntum on ta Harjumaal ja Kuusalu vallas.

Loomulikult on Hinnu Seafarmi juhataja teada-tuntud tegija ka oma sektoris – seakasvatuses. On ju iseseisvalt majandavaid Eesti kapitalil seakasvatajaid vähevõitu, enamik lihatööstusi on Soome talunike ühistute käes, keda varustavad lihaga samas süsteemis tegutsevad loomapidajad. Seda enam tuleb au anda neile, kes praeguses madalseisus suudavad pinnal püsida ja iseseisvalt edasi rühkida.

Igapäevatööna juhib Kalmer Märtson koos abikaasa Ulvega Kuusalu vallas seakasvatust, kus renoveeritud seakasvatuskompleks laiub kaheksal hektaril ja tööd saab kohapeal 30 inimest. Seafarmil on tunnustatud tapamaja ja aastas müüakse siit ligi 22 000 siga, enamik ekspordiks Lätti, Leetu, Poolasse.

Hinnu Seafarm on Eesti kapitalil ettevõte, kus enamusosalus on Märtsonite perel. Nüüd kus seakasvatuses on keerulised ajad, teavad vaid asjaosalised ise, millist närvikulu, töökust ja ennastsalgavust nõuab nii suure ettevõtmise edendamine. Et siinsetes lautades töötavad vaid kohalikud inimesed, on suur vastutus ka see, et kohapealsetel inimestel ikka tööd oleks.

Seafarmi juhataja Märtson on napisõnaline mees, kes teeb pühendunult oma tööd, ei kurda millegi üle, sest on harjunud ka kõige keerulisemast seisust väljapääsu leidma ja piirkonna heaolu eest vastutama.

Lisaks eraettevõtlusele on Märtson seotud Kuusalu valla juhtimisega 1993. aastast: teda on kolmel korral valitud volikogu esimeheks – kokku üheksa aastat, ja ta on mitu aastat olnud ka vallavanem, praegu aga vallavalitsuse liige.

“Vallaelu on mulle sama oluline kui minu ettevõte,” teatab mees. Nii ongi ta oma pikaajalise tegevusega kodukandi elu edendamisel pälvinud ümbruskonna inimeste usalduse ja lugupidamise.

Ka seakasvatuses on Märtsoni sõnal kaalu. Ta innustab tootjaid ühistööle, otsides väljapääsu seakasvatussektori keerulisest seisust. Laialdast kõlapinda on leidnud Kalmer Märtsoni ettepanek rajada Eestisse kodumaisel kapitalil lihatööstus, et põllumehed ei peaks nii palju sõltuma sealiha ekspordist.

“Kindlasti elaksid seakasvatajad paremini, kui suudaksime rajada oma lihakombinaadi,” rõhutab rahvapõllumees.